Kive loopimas

[Regin Fairth]

Regin istus järve kaldal ning loopis kive vette. Tema külg valutas ning ta ei viitsinud midagi teha, ega isegi mitte liikuda. Ta lihtsalt istus ja võttis enda kõrvalt ühe kivi teise järel, justui lootnuks ta järve nendega täita.

[Chelsea Christie]

OT: Okei, loodan, et see teema polnud kellegi jaoks reserveeritud/kinni, kuid mul on tõesti igav

Lähedalt kostusid kellegi vaiksed sammud mis liikusid järve poole. Viimaks tuli nähtavale punakate juuste ja kahvatu näolapiga Chelsea, kes, seljas sinised teksad ja roheline t-särk, järve poole kõndis. Tema näol oli kergelt unistav ilme kui ta poisini jõudis. Vaatamata tema poolegi, venis Cheli näole naeratus. Jah, ta oli seda noormeest ennegi kooli peal kohanud, kuid vestelnud mitte. "Tere," lausus ta vaikselt, vaadates kive, mis poisi poolt visatuna järvepõhja kadusid.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kõndis taaskord koolist välja. Millegipärast oli ta leidnud, et majaseinte vahelt väljaspool oli tal kergem maha rahuneda ja ennast nautida. Aeglaselt jalutas ta järve juurde, tahtes natuke veekogu juures olla ja sealset ilu vaadata.
"Oh, hei," sõnas ta lähemale jõudes ning seal olevat poissi ära tundes. "Sa olid Regin, eks?" küsis ta kulmu kortsutades ja lähemale astudes. "Ma olen sealt kohvikust. Käthi ja Deily sõber," lisas ta igaks juhuks meeldetuletuseks.

[Regin Fairth]

Regin tõstis pilgu ning vaatas otsa tüdrukule, kes temaga rääkinud oli. Tal polnud aimugi, kes see tüdruk oli, kuid ta vastas vaikse ja viisaka tooniga:"Tere."

Kui tuli Helen siis Reg noogutas ja ütles:"Hey. Ikka mäletan jah.."

[Chelsea Christie]

Chelsea viis pilgu viimaks noormehele, silmitsedes kaalutlevalt tema nägu. "Imelik, möödaminnes oli sul küll teistsugune soeng!" ei suutnud neidis kommenteerimata jätta. Tema hääl kõlas justkui oleks ta üllatunud, kuid ta ei hakanud mainima seda, et see võis lihtsalt ka silmapete olla.

Siis pööras Chelsea ennast ümber ja vaatas otsa endavanusele tüdrukule. "Tere!" ütles tüdruk vaimustatud häälega. Neiu tuju hakkas tõusma kuna talle meeldis seltskond ja ta ei pidanud siis mõni teine kord selle tüdrukuga tutvuma.

[Regin Fairth]

Regin kehitas õlgu ning ütles:"Ikka sama, minu meelest." Ta tõmbas käega läbi oma blondide juuste ning sättis tuka näo eest ära, tuues nii nähtavale ka teise sügavsinise silma.

[Helen Maria Waterfall]

Helen naeratas kiirelt ja võttis ühel kivil üsna järve ääres istet. "Mis te siin teete? Ma arvasin, et leian järve tühjana eest, sest.. Ma ei teagi. Äkki sellepärast, et pilved tunduvad üsna ähvardavad," sõnas ta nende poole pöördudes ja huuli torutades. Alates sellest hetkest, kui tüdruk oli teada saanud, et Käthlyn on tema õde, oli ta kuidagi julgemaks muutunud. Enam ei raisanud ta aega enda tutvustamisele, vaid üritas järgida õe eeskuju. Käthile mõeldes Helen naeratas. "Kas teil on õdesid või vendi?" küsis ta äkitselt taas kaaslaste poole pöördudes.

[Regin Fairth]

Regin oleks hea meelega oma vennast mitte rääkinud, kuna liiga paljud teadsid juba, mis tema eluga toimus ja see valmistas talle ebamugavust. Siiski ütles ta:"Mul on noorem vend Nate."

[Chelsea Christie]

Chelsea kehitas poisi sõnade peale õlgu. Temaarust nii see küll ei olnud kuid ta ei hakanud vastuväidetega ennast vaevama. Leiab veel ennast tüli keskpunktis nii. Järgides teise tüdruku eeskuju, vajus temagi istuma, kuid ei hakanud kivisid järve loopima. "Ei ole," vastas ta kiirelt ja peaaegu napisõnaliselt. Ta oli küll vanematele varem rääkinud kui väga ta omale nooremat õde või venda tahab, kuid nende sõnul polnud enam laste jaoks aega. "Sul?" vaatas ta tüdruku poole.
"Muide, Chelsea olen."

[Helen Maria Waterfall]

Helen naeratas laialt. "Mul pole kunagi olnud, aga nüüd sain ma teada, et mu seitsmeteistaastane õde käib siin samas koolis. Mu vanemad olid ta sündides lastekodusse andnud," selgitas ta. "Ma ei oleks iial arvanud, et see nii hea tunne on." Naeratades raputas ta pead ja võttis ühe ümmarguse kivi pihku. Seda seal veeretades silmitses ta maapinda.

[Regin Fairth]

Regin, kes oli seltskonna pärast kivide loopimise jätnud nüüd vaid kuulad. See tundus huvitav, et keegi oli enda koolist lihtsalt lambist enda õe leidnud.

[Chelsea Christie]

Chelsea silmad läksid suureks ja ta kummardus natuke ettepoole. "Su vanemad andsid su õe... Lastekodusse?" küsis ta, justkui poleks ta teda õieti kuulnudki. "Kuule, ma usun, et parem oleks, kui sa oma nime avaldaks. Ma ei saa sind ju koguaeg Tüdrukuks nimetada, või mis?" naeratas Chels usutavalt ja vaatas korraks Regini poole, kes oma tegevuse oli niisamuti pooleli jätnud.

[Helen Maria Waterfall]

Maria naeratus kadus, kui ta noogutas. "Jah. Mu vanemad ei ole lastest just.. eriti vaimustunud. Ma ei tea, miks nad minu üldse alles jätsid. Või kuidas nad mu üldse said," selgitas ta õlgu kehitades. Seejärel pöördus ta Chelsea poole. "Oh, kui ebaviisakas minust. Ma tõesti unustasin. Ma olen Helen Maria." Vabandavalt naeratades sirutas tüdruk käe ettepoole. Olles kooliõe kätt surunud, pöördus ta taas kivi poole.

[Chelsea Christie]

Chelsea surus Heleni käsi vastu ja vaatas siis järve poole. "Veider..." pomises ta vaikselt. "Minu vanemad ütlevad alati, et neil pole väikese õe või venna jaoks enam aega. Ja ma ei pane neile seda pahaks. Nad töötavad mõlemad haiglas ja tulevad hilja öösel tagasi koju," seletas ta kerge õlakehituse saatel. "Aga mis su õe nimi on?" küsis ta eakaaslase poole vaadates.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kehitas õlgu ja vaatas kaugusse. "Minu isa töötab pangas ja ema on lihtsalt iluarmastaja. Aga mu õde on Käthlyn," sõnas ta, pöördudes lõpuks taas teiste poole. Kusagil kaugel laulsid linnud ning Maria lihtsalt pidi uuesti naeratama. "Ega sa Deily't pole näinud?" küsis ta äkitselt Reginilt, mõeldes, et ehk on poiss temaga aega veetnud. Sest Helen ei olnud sõbrannat peale kohvikus juhtunut näinudki.