|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 16, 2009 12:43:20 GMT 3
Helen Maria sisenes puhketuppa ning vaatas uurivalt ringi. Ta oli otsustanud selle kooliga pisut lähemalt tutvust teha ja liikus nüüd ühest ruumist teise. Aeglaselt ning võimalikult vähe tähelepanu äratades kõndis tüdruk ühe toolini ja võttis seal istet. Hele vaatas kordamööda oma helesiniste silmadega kõiki toas viibijaid ja üritas neist välimuse põhjal mingit aimu saada.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 16, 2009 22:00:26 GMT 3
Varsti peale Heleni sisenemist avanes puhketoa uks uuesti ning sisse astus Deily. Kiire pilk üle toa ning tüdruk tegi kindlaks, et seal viibib vaid üks talle tuttav inimene. Ly näole ilmus särav naeratus, kui ta Mariale "tsau!" hõikas ning hetke pärast ka temani jõudis. Tüdruk istus automaatselt tema tooli ette põrandale ning jäi siis talle uudishimulikult otsa vaatama. "Ma arvasin, et sa oleksid kuskil õues või midagi sellist.." lausus ta üsna segaselt, kuid noh.. küll Helen aru saab. Deily muigas lõbusalt.[/color]
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 12:11:42 GMT 3
Helen pööritas toonitatult silmi. "Kas ma ei saa sust kunagi rahu?" küsis ta teeseldud tõsidusega ja sõbrannat jõllitades. "Igal pool, kus ma käin, oled sina! Mäkis, puhketoas, tundides.. IGAL POOL!" Turtsatades pead raputades viis Maria oma pilgu teistele puhketoas olijatele, lootes, et nad ei pannud tema väikest hääletõstmist tähele. "Ja ma käisin juba õues, tänan küsimast," lisas ta natukese aja pärast juba naeratades. Deily'le ühe tüdinud pilgu saatnud, sõnas ta: "Sa ikka pead põrandal istuma ja meile tähelepanu tõmbama, eksole?"
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 12:21:07 GMT 3
Deily kortsutas Heleni tujude peale vaid kulmi. Helen ei julgenud endale niiisama kunagi tähelepanu tõmmata, aga karjumisega võis ta seda alati teha. Imelik inimene, mis teha. Ly muigas lõbusalt. Viimast küsimust kuulnud, kehitas ta teatraalsusega õlgu. "Mul oli valida, kas ma istun su sülle või su ette, maha. Ma eeldasin, et sa eelistad, et ma maha istuks." lausus ta lihtsalt. "Ma muidugi võin ju veel kohta muuta, kui see sind lohutab." turtsatas ta lõbusalt, teades, et Helen keelab selle nagunii ära. Kui asi puudutas Helenit, siis oli maas tuhat kora parem kui süles.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 12:46:30 GMT 3
Helen vaikis natuke aega ja raputas siis kiirelt paar korda pead. "Ei, istu seal, kus sa oled," sõnas ta vaikselt. Millegipärast tundus, et kõik teised toas olijad vaikisid ning Maria ei tahtnud enam kõvemini rääkida. "Oled sa siis juba mingi pahandusega hakkama saanud? Kellegi õpiku pihta pannud, kedagi löönud, mingi boyfriend'i üle löönud?" küsis ta, viies jututeema edasi sinna, kus Deily'l alati midagi rääkida oli.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 12:51:14 GMT 3
Deily turtsatas lõbusalt, kui oodatud lauset paigale jäämise kohta kuulis. "Ma niii imestan." vastas ta lõbusa naeratuse saatel. Järgmisi küsimusi kuulnud, kergitas ta aga kulmi. "Urrr, Helen tahab k l a t š i kuulda." teatas ta lustaka alatooniga, kuid jätkas siis. "Tegelikult mitte, kuigi ei saa kunagi kindel olla, eks. Ma ei tea neid reegleid täpselt. Võibolla on näiteks muruplatsil jalka tagumine keelatud või vihmase ilmaga õues olek. Kes teab eksole. Võõrasse tuppa ei tohi vist kaa ilma kutsumata minna.. aga võibolla ka võib. Niiet - ma pole midagi teinud." naeratas Ly sellise teatraalse lapseliku uhkusega. "Aga meil ju veel aega on. Võibolla soovid järgmine kord kaasa tulla, kui ma elu naudin ja sina raamatutesse sukeldumas oled ?" pakkus tüdruk lõbusalt, teades, et Helen ei rikuks eluilmaski reegleid.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:06:58 GMT 3
Helen pööritas jälle silmi. Ainult Deily suutis selliste asjadega hakkama saada. "Ja kes su ohvrid siis olid? Kelle tuppa sa sisse sadasid? Ja palli mängisid puuga või?" küsis ta turtsatades, vaadates puhketoas ringi, nagu võiks Deily kaaslased sealt püsti hüpata. "Ja muidugi ma tulen suga kaasa.. Ainult juhul kui kana pissib." Tehtult naeratades pöördus ta taas Deily poole, uurides tema naervat ilmet. "Mida sa järgmiseks teha kavatsed?" uuris ta siis, teades, et tüdruk saab aru, mida ta mõtleb. Pahandusi.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:11:44 GMT 3
Deily manas näole sellise nördinud ja mossitava ilme. "Helen, nad pole o h v r i d, nad on .. sõbrad. Vähemalt MULLE on, sest mina julgen nendega rääkima minna, vastupidiselt mõnest." seletas ta tüdrukule sellise mossitava alatooniga, kuid naeratas siis jälle. "Ma vean kihla, et leian mänguasja poest sulle mõne sellise kana. Vahva, eks ?" Ly muigas. "ja ma ei tea veel mida.. saab näha. Sa hommikul jooksma viitsid tulla ? sest see on vist ainus asi, mis mul hetkel planeeritud on." muutis ta järsku küsitluse kutseks ning jäi siis kergitatud kulmudega naabrilt vastust ootama.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:19:19 GMT 3
"Jah, muid-" Tüdruk jäi kahtlustavalt Deily't vaatama. "Ainult juhul, kui sa ei kavatse sel ajal midagi lolli teha," lõpetas ta kindlalt, naeratades laialt, vihjates sellele, et oli kavaluse ära tabanud. "Ma arvan, et sa saad mu üles ajatud, või.. Noh, enne hoiata, mis kella ajal." Naeratades sirutas Helen ennast. "Kas sulle ei tundu, et nad kõik on nagu keele alla neelanud?" küsis ta lõpuks sosinaga, nõksatades peaga teiste poole, kes eemal olid.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:23:07 GMT 3
"Kas näiteks.." tüdruk tegi mõtliku näo pähe. "j o o k s m i n e jooksmise ajal oleks liiga loll teguviis ?" küsis Deily veidi iroonilise alatooniga ning ilmselgelt lõbusat muiet tagasi hoides. "ja ma arvan, et viis täitsa sobib, eks ?" vastas ta ka järgmisele lausele, kuigi oli täiesti kindel, et tegelikult lähevad nad alles üheksa ajal. D võis ju täielik energiapomm olla, kuid magas ta kauem, kui enamus inimesi kokku. Tüdruku sosina peale hakkas Ly vaid naerma. "Sa hirmutad neid. Ilmselgelt oled see sina, keda nad kardavad." sosistas ta vastu.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:29:50 GMT 3
Helen turtsatas. "Jooksmisega on okei. Ja kella kaheksast siis," sõnas ta naeratades. Kuuldes aga Deily vastust enda viimasele küsimusele, kortsutas ta kulme. "Hm," pomises ta, "ehk ongi nii parem. Siis nad ei tule vähemalt rääkima." Säravalt naeratades vaatas ta taas sõbrannat. "Miks siin nii palju imelikke inimesi on. Näiteks see meie toakaaslane. See.. Ty või muu säärane. Ta käitub nii kahtlaselt! Ei ütle isegi tere, kui tuppa astub!" pomises ta pead raputades ja silmi kissitades pilke võõrastele koolikaaslastele saates.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:33:35 GMT 3
Deily muigas teadjalt, kui Helen tema mõttes ära tabas. Nojah, võibolla kaheksaks suudab ta ennast isegi üles ajada. Dushi alla ja tundidesse peab kaa ikkagi jõudma. Tsiki järgmist lauset kuuldes, kortsutas Ly aga suurelt kulmi. "No tere hommikust, Helen !" ütles ta etteheitvalt. "See, kui inimesed rääkima ei tule on h a l b. Võinoh, siis ei ole, kui sa ise nendega rääkima lähed, aga seda sa ilmselgelt ei tee." pidi ta jälle moraali lugema hakkama. Kui too aga toakaaslasest rääkima hakkas, tärkas D's kerge huvi. "Meil on toakaaslane või ? Mai teadnudki.." mainis ta muiates, kuid seda tõsiselt mõeldes. "Kuigi ma olen üsna kindel, et sa lihtsalt hirmutasid ta ära. Ma mõtlen - võibolla oleks sa ise võinud talle tere öelda, võimis ? Selle peale sa muidugi ei tule." Deily vangutas pead, nagu lapsevanem kes ei oska oma lapsega midagi peale hakata.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:44:21 GMT 3
Helen eiras sõbranna algseid lauseid ning vastas toakaaslase kohta. "Ma ei saanud midagi öeldagi! Esiteks oli Alicia seal ja ma pidin temaga tegelema ning teiseks astus see kutt sisse ja kõndis kohe oma voodi juurde ja jäi mingi sekundiga magama! Kui imelik!" sõnas ta silmi pööritades ja Deily'le üht tähendusrikast pilku saates. "Ma ei taha teadagi, milline meie järgmine toakaaslane võib olla."
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:47:09 GMT 3
"TEGELT kaa või ? Isegi MINA ei teeks nii." ütles Deily üsna ehmunult. "Nojah, seekord ei olnud see sinu viga aga siiski.. Oot, oot, oot.. kes on Alicia ?" nõjatus tüdruk huviga Mammule lähemale ning kergitas kavala muige saatel mõlemaid kulme kordamööda, nagu nad räägiks Heleni kutist või kellestki sellisest. Kuid noh, kes teab. Äkki ta ONGI Heleni göörlfrend.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 16:02:39 GMT 3
Helen haaras lähedal olevast riiulist ühe suvalise raamatu ja virutas sellega Deily'le vastu pead. "Lõpeta kohe ära! Ma tean küll, mida sa mõtled ja see ei ole üldse nii!" hüüatas ta silmi kissitades ning sõbrannat veel korra lüües. "Alicia on üks tüdruk, kellel on ka punakad juuksed - ainsad, mida ma näinud olen - ja kes hakkas minuga rääkima. Ta õpib klaverit ja laulmist ning on selline.. väga jutukas. Me saime tutvumispeol tuttavaks." Naeratades kehitas ta õlgu ja viis oma pilgu taas sõbrannale. "Kui sa jätkad mu jälitamist, siis ma olen enam kui kindel, et sa kohtad teda, sest jah.. Ma satun ka temaga küllaltki tihti kokku." Silma pilgutades asetas ta raamatu taas oma kohale ning pani käed rahulikult sülle.
|
|
