|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 26, 2009 0:54:24 GMT 3
Käthlyn oleks peaaegu sammu eemale astunud, kui Helen ta peale Karjuma hakkas. Oh kui pahaseks oleks tüdruk saanud, kui tegemist ei oleks olnud Heleniga, kuid Helen juhtumisi oli ta õde, kahjuks või õnneks, sel hetkel vist õnneks, Heleni jaoks vähemalt. Käthlyni kulmukortsutus süvenes ning ta hingas korraks sügavalt sisse. Ta saatis hetkeks pilgu ka Chrisile ning isegi naeratas korraks. Poiss tundus ebanormaalselt tasakaalukas olevat.
Siis pöördus ta taas Heleni poole. "No kuule, misajast sind see Nate nii väga huvitab?" ei suutnud ta siiski veidi salvavalt ütlemata jätta. Siis aga raputas ta korraks pead ning sundis end rahulikult rääkima. Helen tundus või õigemini oligi endast väljas.
"Esiteks Helen" ta saatis kerge naeratuse õe poole "Deily ei käi Reginiga ja sinust oli väga.. mõtlematu midagi sellist Nate'ile rääkida, eriti sellepärast, et Deily Nate'ile meeldib. Teiseks, millepärast sa Deilyt süüdistama hakkasid? Mis tema saab teha kui poisid tal järgi jooksevad? Ja ilmselt ta isegi ei teadnud, et ta Nate'ikesele meeldib. Nii et tõesti.. ma vist isegi ei taha teadagi," Käthlyn oli korraks vait ning jätkas kähku "Tähendab, tahan küll teada, et milles sa teda süüdistasid?" küsis ta, kuna niimoodi sai ta rohkem nende vaidlusest aru.
Kuid hetkel tundusid need kaks talle tõsiselt.. lapsikutena. Nad on terve elu olnud parimad sõbrannad ja lähvad nüüd Poisi pärast tülli. Kas see pole mitte peamine asi millepärast Mitte tülli minna? või noh, oleksid nad vähemalt mõlemad seda poissi armastand või midagi, aga nad tülitsevad poisi pärast kellele üks kahjuks korvi pidi andma ja kes teisele isegi ei meeldi, vist. Või äkki meeldis? Käthlyn oleks tahtnud veel sada küsimust küsida, kuid ta oleks oma küsimustega Heleni ainult segadusse ajanud.
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 26, 2009 20:30:25 GMT 3
Äkitselt Helenile aitas. Mõnesmõttes oli selline mitte uskumine veel hullem, kui Deily karjumine. Mida Käthlyn temast ja Deily'st ka teadis? Püsti tõustes, Christopherile üht pahast pilku saates ja oma õe suunas silmi pööritades kõndis ta minema, jättes enda maalitud pildi ja pliiatsid selja taha. Ta oli kindel, et Käthlyn toob need ära. Aga hetkel ei huvitanud kunst teda mitte üks põrm. Ta tahtis üksi olla, mitte mingisugust jama kuulata, mida tema äkki leitud vanem õde suust välja ajas. Pidi Käthlyn ta õde ikka olema?
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 26, 2009 21:57:36 GMT 3
Kärthlyn ei suutnud loomulikult kulmi kergitamata jätta. No tõesti, kõigepealt karjub ja siis jalutab minema, midagi ütlemata. Mida veel? Käthlyn oli vähemalt enda arust üsna rahulikult ja viisakalt Helenilt paar küsimust küsinud, mis siis nüüd? Ta kortsutas pahaselt kulmu ning jooksis siis kiiresti Helenile järgi, kes polnud eriti kaugele jõudnud minna. "Võiks vähemalt Midagigi ütleda? Näiteks tsau või midagi? Ma ei taha hetkel rääkida?" pakkus ta ikkaveel välja näitamata, et ta tõesti veidi pahane oli.
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 26, 2009 22:19:09 GMT 3
Helen vaatas oma õele otsa, silmad taaskord märjaks. Ta nuttis liiga palju, ta teadis seda. "Tsau," sõnas ta mornilt, rapsas Käthlyni käe enda küljest lahti ja kõndis minema. Tal oli tõsiselt kahju, et niimoodi õe maha jättis - mis on kindlasti üks põhjus, miks tüdruk teda vihkama hakkab -, kuid ta ei saanud midagi parata. Ta ei suutnud Käthlynile silma vaadata ja tunnistada, milline lollpea ta oli. Ta lihtsalt ei suutnud.
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 26, 2009 22:26:47 GMT 3
Kählyn vaatas Heleni kaugenevat selga ning murdis pead kas minna talle järgi või mitte. Lõpuks otsustas ta siiski kohale jääda, sest.. tundus, et Helen tahtis üksi olla ja teiseks ja suuremaks põhjuseks, Käthlyn polnud lihtsalt mingi eriline lohutaja, pigem rikkus ta kõik ära. Nagu ta just teinud oli ilmselgelt. Ta silmitses Heleni minekut kuni tolle vari ära kadus ja pöördus siis tagasi ja avastas, et Christopher on ikkaveel seal. Ja Heleni asjad. Ta läks tagasi sinna kus mõlemad olid ning võttis Heleni pildi ja pliiatsid (ta tundis need ära), istus pingile ning viis pilgu mõne aja pärast poisile. "Nonoh, sul on vist küll täna väga huvitav õhtupoolik olnud." ütles ta veidi sarkastiliselt, kuid naeratas korraks, et mitte liiga ülbet muljet jätta.
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 31, 2009 21:45:48 GMT 3
Christopher silmitses vihast Helenit ja ohkas siis vaikselt. ,,Lootusetu,'' mõtles noormees ja viis siis pilgu taevale. ,,Vaata millega ma sinu pärast tegelema pean,'' mõtles noormees muigega, tumedat taevast silmitsedes. Kui Käthlyn temaga rääkima hakkas viis noormees oma pilgu tüdrukule ja kehitas õlgu. ,,Noh huvitav on see tõesti olnud,'' sõnas poiss õrna muigega ja lisas siis: ,,Iga päev just sõprade tülidesse ma ei satu, nii et see oli hea kogemus.''
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 31, 2009 22:37:53 GMT 3
Käthlyni suunurk tuksatas korraks, kuid lõpuks kortsutas ta ikkagi veidi kulmu. "Hea kogemus? Sa pead oma sõpradega siis küll ikka eriti hästi läbi saama, kui sa arvad, et tülitsemine on hea kogemus." turtsatas ta kergelt ning ka veidi üllatunult. Käthlyn isiklikult vihkas Heleni ja Deily või mõne muu sõbraga tülitsemist, eelkõige sellepärast, et tavaliselt olid need mingid täiesti mõttetud teemad millepärast tülitseti.
|
|
|
Post by Christopher Evans on Sept 1, 2009 17:31:20 GMT 3
Chris muigas veidike kurvalt ja sõnas vaikselt: ,,Mul pole sõpru, nagu ma Helenile ütlesin. Aga see, mis ma talle ütlesin oli mõnes mõttes vale. Mul oli kunagi sõber, aga ta suri 4 aastat tagasi autoõnnetuses ja samas päästis minu elu.'' Noormees lõpetas oma jutu seal ja vaatas uuesti taeva poole, pilk nüüd tõsine ja kurb.
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Sept 4, 2009 19:52:30 GMT 3
Käthlyn kergitas kulme. "Sul ei ole sõpru? Mis te Heleniga olete siis võõrad või midagi v? Mulle tundus küll, et teil siin täitsa.. khm, et te siin täitsa Sõbrustasite." ütles Käthlyn viimast sõna väikse muigega rõhutades. Nähes, et poiss tõsiseks oli muutund suutis ta silmade pööritamise ära hoida. Mis inimesed siin koolis koos olid?! Kõikidel oli mingi oma kiiks, mitte et see tegelt kiiks oleks, ja mitte, et Käth Chrisist halvasti arvaks, aga.. noh, ühtegi sõpra? Ja jälle mingi autoõnnetus ja värki. Poisid siin koolis on.. kahtlased. "Ma arvan, et sa ei taha sellest rääkida jah?" pakkus ta, kuna eelmine kord oli ta igaljuhul küll liigapalju teada saanud. Kes teab, äkki on Christopheril ka oma Lilian, kellega ta abielluma peab ja siis veel motikas mille ta sodiks kavatseb sõita.
|
|
|
Post by Christopher Evans on Sept 5, 2009 13:40:52 GMT 3
Christopher muigas õrnalt ja sõnas rahulikult: ,,Ma tean, et sul on mind raske uskuda ja tegelikult mind eriti ei huvita, kas sa usud või mitte... Aga selle Heleniga, ma kahtlen, et me sõbrustasime... See oli pigem lihtsalt rääkimine koolikaaslaste vahel.'' Noormees kehitas ükskõikselt õlgu ja tõusis siis püsti. ,,Ma lähen tagasi kooli. Nägemist,'' ütles noormees tüdinud häälega ja lahkus pargist.
|
|