|
|
Post by Deily Winslow on Aug 25, 2009 0:11:53 GMT 3
"See pole sinu asi, mille pärast ta muretsema peab." sähvas tüdruk ennem, kui sõnasabast kinni jõudis haarata. Okei, see polnud just eriti kenasti öeldud, kuid samas.. mida Helen ka teadis kogu sellest jamast ? Mitte midagi. Mis õigusega ta sellest siis niimoodi rääkis ? Ly pidi ennast taas mõttes maha rahustama hakkama "ja kuidas sa üldse sellise idee peale tulid, et meie vahel midagi on ? Ma arvasin, et peale seda raseduse-nalja, said sa aru, et meil pole mitte midagi." lisas ta mõne aja pärast vaikselt. Tal polnud tegelikult mingit tahtmist Heleniga tülli minna.[/color]
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 0:17:08 GMT 3
Helen turtsatas. "Just selle jama pärast ma tulingi! Ükski normaalne sõber ei teeskleks, et on oma sõbrale lapse teinud. Pealegi olete te küllaltki tihti koos ja sa muretsed tema pärast nii palju! Aga sa väidad, et te ei käi? Okei, siis ütle seda Nate'le, palun. Mul pole õrna aimugi, mis mänge see Regin mängib, et tema noorem vend tema eest hoolitsema peab, aga ehk on parem, kui mas eda teemat ei puuduta. Sest, nagu sa mulle ilusasti meelde tuletasid, ei tea ma sellest midagi ja see pole minu asi," sõnas ta taaskord ärritudes ja silmi kissitades. Ta pigistas oma harilikku nii kõvasti, et kartis, et see läheb katki. "Kui sa oled minu peale karjumise lõpetanud, sest ma olin nii kena ja andsin sulle teada Nate olukorrast ja astusin tema eest välja, võid sa minna. Ma ei saa rahus niimoodi joonistada." Vihaselt huulde hammustades raputas ta pead. Nii palju siis sellest, et ta üritab Deily'ga rahulikult rääkida.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 25, 2009 0:24:15 GMT 3
"Ükski normaalne sõber, ei jätaks teisele ÜTLEMATA, kui ta juhuslikult mõne oma teise sõbraga käima hakkaks. Mida sa arvad endaarust minust ? Sa oleksid ESIMENE, kes sellest teada saaks! Pealegi, võibolla on mul PÕHJUST muretsemiseks, aga selle peale sa ju muidugi ei t u l e." andis tüdruk täie rauaga tagasi. Tal oli juba nii s i i b e r sellest, et igakord kui nad kokku said, hakkasid nad kohe tülitsema, kuid nüüd oli siis selge miks. Niipalju siis sellest, et Helen teda usaldab, eksole. Ehk oligi liiga palju palutud. "Mida sa ü l d s e teha saad, kui ma läheduses olen !? Mitte midagi ilmselt." vastas Ly automaatselt, isegi mitte kahetsemata oma ülbet tooni ning kõndis siis haavunult minema.[/color]
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 0:29:51 GMT 3
Helen vaatas, kuidas Deily minema kõndis ja tundis, kuidas pisarad silmadesse tulevad. "Mitte praegu," sisises ta endale, visates oma pastaka täie jõuga vastu maad. Selle tulemusel läks harilik muidugi pooleks, aga Maria ei vaevanud tühise pliiatsiga enda pead. Tore, ma läksin temaga jälle tülli. Ja mul on kahtlane tunne, et nüüd me ei lepi kohe jälle ära, sõnas ta endale mõttes. Aeglaselt surus tüdruk sõrmed nii kõvasti rusikasse, et tundis, kuidas tal valus hakkas. Hoolimata kogu tema tahtest, voolas vesi mööda neiu põski alla. Pead raputades asetas ta pildi eemale, tahtmata seda ära rikkuda ning vaatas oma peopesa. Sellest immitses natuke verd. Turtsatades ja ennast ikka veel kirudes, tõstis Helen käe suu juurde ja pani selle vastu huuli, üritades verest niimoodi lahti saada. Ta oskas ikka alati kõik asjad Deily'ga ära rikkuda.
Jalaga vastu maad virutades otsustas ta sinna jäädagi. Ta ei tahtnud tuppa minna ja näha, kuida Deily tema pärast vihane on.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 10:54:44 GMT 3
Chris ohkas vaikselt ja kõndis siis tüdruku juurde, olles nende vaidluse lõppu kuulnud. ,,Pühi oma pisarad ära ja hoia seda vastu oma kätt,'' ütles noormees vaikselt ja ulatas Helenile ühe taskurätiku. Noormees kummardas ja korjas pliiatsi tükid ülesse ja vaatas siis päikeseloojangu poole. ,,Kahju, et selline ilus pilt maalimata jääb...'' pomises noormees vaevukuuldavalt ja vaatas siis tüdruku poole.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 10:58:55 GMT 3
Helen võpatas, kui keegi rääkima hakkas ning mõtles hetkeks, et Deily tuli tagasi, aga loomulikult.. Hääl polnud üldse Deily oma, vaid mingi võõra koolivenna. Nuuksatades pühkis neiu kiirelt oma silmad kuivaks. Tänulikult taskuräti võtnud, surus ta selle enda peopessa, mis juba kergelt kipitama hakkas. Huulde hammustades pööras ka tema pilgu päiksele, tahtmata näha poisi nägu.
Ohates noogutas ta pildi kommentaari peale, mida ta vaid vaevu kuulnud oli. Aga ta ei tahtnud sõnagi lausuda, kartes, et ta hakkab niimoodi jälle nutma. Hetkel ei tahtnud ta isegi viisakuskommetest midagi teada.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 11:07:11 GMT 3
Chris silmitses mõnda aega tüdrukut ja istus siis tema kõrvale, vaadates päikeseloojangu poole. ,,Kas sa kavatsed kaua vaikida?'' küsis noormees minuti pärast, vaadates ikka taevasse. ,,Mu nimi on Christopher Evans. Kas sa mulle vähemalt oma nime ütleksid?'' Noormees vaatas tüdruku poole, oodates vastust.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 11:09:57 GMT 3
Helen sulges hetkeks silmad, tundes ühes silma nurgas kerkivat pisarad. "Helen M-maria Waterfall," sosistas ta vaikselt. Seejärel avas ta silmad, tõmbas käega veel korra üle nenge ning silmitses purskkaevu. Ta oleks tahtnud poisile öelda, et too ei teeks temast välja ja muud sellist, kuid taaskord vedas teda hääl alt. Silmi pilgutades jõllitas ta vett, üritades mõelda, kuhu Deily läks, kuid samas proovides hoiduda sõbrannale mõtlemast.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 11:13:29 GMT 3
Christopher silmitses mõnda aega tüdrukut mõtlikult ja vaatas siis uuesti taevasse. ,,Vähemalt sa vastasid,'' ütles noormees vaikselt. Chris oli mõnda aega vait ja ütles siis vaikselt: ,,See tüdruk, kes siin just oli. Ta on sulle väga tähtis eks ole? Nii et, miks sa siis temaga tülli läksid?'' Noormees jäi vait ja mõtles, kas ta oli ehk liiga kaugele läinud.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 11:17:21 GMT 3
Äkitselt voolasid pisarad jäle mööda Heleni põski alla. Ta ei saanud sinna mitte midagi parata. Olenemata, mitu korda ta enda ütles, et mingi võõras koolivend on tema kõrval, ei jäänud pisarad järgi. Silmi sulgedes noogutas ta alistunult. Tüdruk lihtsalt pidi sellest kellelegi rääkima ning hetkel tundus Christopher kõige parem valik. Deily langes välja, Nate niisamuti, Alicia jutuvada ta ei tahaks kuulata, Käthlyn hakkaks jälle pihta, et ta ei saa aru, miks nad koguaeg tülitsevad ja kedagi teist polnudki. "Ühe arusaamatuse,"sõnas ta lõpuks kähedalt, hääl värisemas ja pisarad ikka veel jooksmas.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 11:21:05 GMT 3
Chris viis pilgu tüdrukule ja ütles siis rahulikult: ,,Kui see on arusaamatus, siis on alati võimalik see ära lahendada, nii et miks sa nii kurb oled?'' Poiss kergitas õrnalt kulmu, silmitsedas nuukuvat tüdrukut.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 11:24:42 GMT 3
Helen raputas pead. Seda ei olnud võimalik ära lahendada. "Sa ei saa aru. Deily'ga pole võimalik selliseid arusaamatusi lahendada. Ma tekitasin talle probleeme juurde ja ta vihkab mind selle pärast. Samamoodi nagu Nate hakkab vihkama, kui ta teada saab, sest ma rääkisin Deily'le. Ja siis hakkab Regin mind vihkama, sest ma tegin tema vennale ja väga heale sõbrale nii. Ning kõige lõpuks hakkavad Käthlyn ja Alicia mind vihkama, sest ma olen lihtsalt üks valelik kõige ära rikkuja," nuuksus ta. Sel hetkel oli tüdruku peas tõesti võimalik, et kõik läheb nii. Võib-olla Käthlyn räägib temaga natukse, sest nad on ju ikkagi õed, aga muus osas.. Ta oli täiesti üksi. Esimest korda tahtis ta koju. Maria vanemad küll karjuks tema peale, aga tüdruk ei imestaks, sest nad olidki sellised.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 11:36:00 GMT 3
,,Hmm või siis nii...'' sõnas noormees vaikselt ja ütles siis õla kehitusega: ,,Ma ei hakka teesklemagi, et ma su tunnetest aru saan, sest mul pole aimugi. Mul pole kunagi ainsatki sõpra olnud, kellele ma saaksin midagigi rääkida või kellele ma loota saaksin. Aga see mis Dailysse puutub... Kui ta sind ühe arusaamatuse pärast vihkama hakkab ja ei lase sul seda ära lahendada, kas ta siis on ikka tõesti su sõber? Kui ta sind selle pärast tõesti niimoodi vihkama hakkab nagu sa ütlesid, siis minu meelest pole ta sind isegi oma sõbraks pidanud... Ja see Nate'i inimene ka... Kui ta ei lase sul proovidagi seda ära lahendada, siis kuidas sa teda sõbraks nimetada saad? Ja kui see Regin sind vihkama hakkab selle Nate'i pärast, siis ta andestab sulle, kui sa suudad oma asjad nende teistega ära lahendada ja kui ei suuda, siis sa võid kindel olla, et nad ei pea sind oma sõpradeks... Ja need kaks viimast tüdrukut... Ma ei tea, kas sa oled valelik või mitte aga minu meelest pole vale oma arvamust avaldada.'' Noormees kehitas õlgu ja ohkas siis vaikselt. ,,Aga see on ainult minu arvamus ja ma kahtlen, et see üldse midagi aitab...''
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 11:44:29 GMT 3
Helen raputas pead. "Ta on Deily," oli kõik, mida ta vahele suutis pista. Christopher rääkis kõike nii valesti! Ta ei saanud aru. Muidugi Deily teeks nii, ükskõik, kui head sõbrad nad olid. Ja Nate ei peagi teda niivõrd sõbraks. Regin on lihtsalt inimene, keda Maria täna eelnevatele teab ning Alicia ja Käthlyn.. Nende kohta ei osanud ta midagi öelda. "Sa ei tunne Deily't! Me oleme naabrid ja koguaeg hästi läbi saanud. Lihtsalt.. Meie hästi läbi saamine võrdub vaidlemiste, tülide ja nöökimistega. Üle poole ajast oleme me omavahel raksus, aga see on täiesti normaalne! Aga seekord.. Ma läksin liiga kaugele. Ma ei tahtnud nii kaugele minna, aga ma olin asjast nii valesti aru saanud ja siis ma keerasin asjad nii tuksi, et.. Ma olen lihtsalt hale läbikukkuja. Sul pole mõtet minuga üldse rääkidagi!" sõnas ta taskurätikut näppides ja oma kätt silmitsedes. Verd immitses ikka veel, kuigi kõvasti vähem. Ühe käega pisaraid pühkides raputas ta taas pead.
|
|
|
|
Post by Christopher Evans on Aug 25, 2009 11:54:17 GMT 3
Chrisi suunurgad tõusid õrnalt ja ütles siis: ,,Jah, ma arvasingi, et ma eksisin. Aga kui see olid sina, kes liiga kaugele läks, siis lihtsalt vabanda. Mine otsi ta ülesse ja lihtsalt vabanda, mitte ära masetse siin. Kui te olete terve elu koos olnud, siis ta mõistab, kui sa vabandad ja ma olen kindel, et ta on samuti kurb, et te tülli läksite.'' Noormees haigutas vaikselt ja sõnas siis muigega: ,,Ja miks mul sinuga mõtet rääkida ei ole? Ma tean koolis nimepidi ainult paari inimest ja mul pole ühtegi sõpra. Kui aus olla, siis on see esimene kord, kui ma kooli tulles üldse naeratanud olen nii et ma peaksin tänulik sulle olema.'' Noormees vaatas tüdruku poole ja naeratas õrnalt.
|
|
