Deilyga linna minnes

[Regin Fairth]

Regin tundis ainult tühjust ja siis.. tugev valu rindkeres. Ta tuli teadvusele ning tundis, kuidas miski väga tugevalt ta peale surus. Käsi välja vingerdades üritas ta ratast enda pealt ära lükata. "Deily..." pomises ta ning üritas ringi vaadata.

[Deily Winslow]

Deily, kes oli just äsja kõik kiirabile (hüsteeritsedes) ära seletanud ning öelnud kus nad on, ehmatas endal telefoni peaaegu et käest ära, kui poisi häält kuulis. Saades aru, mida too mõtleb, seisatas ta hetkeks, mõeldes kiirelt mõnele inimeseõpetuse tunnile, kus ta midagigi kuulanud oli, kuid.. ei midagi. Kuskilt meenus talle, nagu ei tohiks ta seda pealt ära tõsta, kuid.. mis see praegu luges. Ly haaras masinast kinni ning hakkas seda kõiki oma jõuvarusid kokku võttes üles kiskuma. "Kohe.. saab.. kõik korda." ütles ta automaatselt, kuigi polnud kindel, kas ta kinnitas seda endale või kellelegi teisele. Varsti oli ratas piisavalt üleval, et poiss sealt kuidagi ära oleks saand tulla. "Kas sa liigutada saad ?" küsis tüdruk koheselt poisi poole pöördudes, kuid ei hakanud vastust ära ootama. Ratta teisele poole ära lükanud, nii, et ta kellelegi peale ei lennanud kuid ise vist veidi rohkem katki läks, kükitas ta poisi juurde maha.[/color]

[Regin Fairth]

"Niipalju mu rattast," pomises Regin vaikselt ning tõmbas käed endale lähemale, suutmata ennast korralikult liigutada. Ta rindkeres tuikas endiselt ebameeldiv valu, kuid poiss peaaegu ei tundnud seda. See tundus nii väike asi. "Kas aitaksid mind püsti palun?"

[Deily Winslow]

Deily urises vaikselt kui poisi märkust ratta kohta kuulis. "See pole praegu üldse oluline." vastas ta kähku, tahtmata rohkem sellel teemal vaielda. Küsimust kuuldes raputas ta aga täiesti kindlalt pead. "Ei. Sa jääd sinna niikauaks kuni need kiirabimehikesed kohale jõuavad ja su haiglasse viivad ja siis oled sa veel kaks nädalat pikali, kuni nad lõpuks lubavad sul püsti tõusta." vuristas tüdruk kiirelt ning samal ajal Reginile hoiatavat pilku saates, mis andis väga kindlalt mõista, et ta e i t o h i üritada ise püsti tõusta. Kaugemalt, väga kaugelt, kostus juba kiirabi sireenide häält.[/color]

[Regin Fairth]

"Sa kutsusid kiirabi?" küsis Regin pahaselt. "Miks seda vaja oli, ma ju alles, ma võtsin.. noh saad aru küll."

[Deily Winslow]

"Sa ju alles tegid õ n n e t u s e." viis tüdruk samuti veidi pahaseks saades jutu palju tähtsamale teemale tagasi. Ta oli ilmselgelt närvis, kuid mitte pooltki mingisuguste tablettide pärast. Poleks ta selle Nella teema pealt pärima hakand, poleks Reg tagasi vaadand ja.. "ja seda oli KÜLL vaja, mõtle.. mõtle, kui midagi tõsist on." vastas ta seda jumala tõsiselt mõeldes. "pealegi topivad nad su nagunii mingisuguseid valuvaigisteid ja asju täis.." tüdruku näol oli kerge kulmu kortsutus. Valuvaigistid on kaa tabletid. ".. ja nad ilmselt ei pane selle.. aine.. misiganes see ka poleks olnud, olemasolu üldse tähelegi."

[Regin Fairth]

"Kule mul pole häda midagi," üritas Regin tüdrukut rahustada, "võta pisut jahedamalt eks? Kindlasti saadavad nad mu kohe kooli tagasi." Pahaselt jälgis ta nüüd juba peatuvat kiirabiautot.

[Deily Winslow]

"Jah, sul pole häda midagi, sulle kukkus ainult saja tonnine jalgratas peale." vastas tüdruk sarkastiliselt ning samas häält tasandades. Ta poleks tahtnud, et arstid nende tüli kuuleks. "Kontrolli viivad nad su nii või naa, nad said minu hääle järgi juba aru, et sa oled suremas." lükkas ta ka poisi viimase väite ümber ning tõusis siis püsti, kui parameedikud poisi ümber askeldama hakkasid.[/color]

[Regin Fairth]

Regin üritas ka parameedikutele väita, et temaga on kõik korras, kuid kui need korra ta ribidele vajutasid oigas ta valjusti. Tuli selline jutt, et vähemalt kaks on murdunud, mitmes kohas on mõrad.. Vedas, et kopsu ei läbistanud. Regin pööritas silmi ning küsis siis:"Deily. Kuidas temal on? Ly! Kus sa kadusid, kuidas sa end tunned?"

[Deily Winslow]

Deily, kes oli keeldunud viisakalt plaastrist, mida arst talle pakkunud oli, uuris nüüd arstidelt kuhu Regin viiakse ning kas ta kaasa võiks minna. Meeldiva naeratuse saatel valetanud, et ta on nooruki õde, nõustutigi tema kaasa minekuga. Kuni haiglani nad ju ei tea, kes ta tegelikult on. Kiirabiautosse istunud ning ära oodanud kuni Regingi sisse tuuakse, kehitas ta lihtsalt õlgu. "Pole viga. ja mis ajast sa mind Ly'ks kutsud ?" vastas ta, mis siis, et see teda absoluutselt ei huvitanud. Ta oli lihtsalt kuulnud, et poisi endaga pole kõik just väga parimas korras ja ta oli natuke liiga ülemuretsev inimene. Kuigi noh.. siin oligi mille pärast muretseda.

[Regin Fairth]

Regin keerutati ilusti kiirabiautosse ning noormees jõudis veel pobiseda:"Ärge mu ratast siia jätke." Ning juba oligi ta koos Deilyga autos haigla poole sõitmas. Küsimuse kohta kehitas ta õlgu ja ütles:"Ma ei teagi, praegusest vist."

[Deily Winslow]

"Ega sul juhuslikult õde pole ?" küsis Ly mõne hetke pärast, kui talle meelde tuli kelleks ta end valetanud oli. "..ja ma peaks Nellaga kuidagi ühendust võtma.. Lilianiga vist mitte jah.." jätkas ta veidi eemaloleva tooniga. ".. ja su vanemad ? või Nate ? või.." lõpuks jäi ta lihtsalt vait ning pöördus Regini poole. "Ega sul valus rääkida pole ?" küsis ta viimase küsimuse kerge kulmu kortsutuse saatel.

[Regin Fairth]

"Ei, aga mul on valus kuulata," ütles Regin. "Minuga on kõik ok, sa ei pea kellegile helistama ja ei mul ei ole õde."

[Deily Winslow]

"Kellelegi ehk ikka ?" pakkus Ly siiski. "Ma mõtlen.. sa ei kannata seal olekut välja, kui ainus külaline, kes sisse ja välja traavib olen mina, võimis ?" põhjendas ta ka üsna arukalt oma seisukoha ära. "ja.. siis on üsna halvasti.." mainis tüdruk taas kulme kortsutades. "Neile vist ei sobi, kui keegi end sugulaseks valetab." arutles ta rahulikult edasi, kuid jäi siis taas vait. Lihtsalt igaksjuhuks. Võibolla need eesolijad kuulavad pealt, mida ta siin jahub.[/color]

[Regin Fairth]

"Ei aitäh, ma ei taha, et Keegi sellest teada saaks," ütles Regin kindlalt ning vaatas siis rappuva kiirabiauto äärmiselt 'põnevat' sisu.