1. tund

[Christopher C. Carm]

OT: Ma küll end tutvustada ei saanud ja ma olin tunnialgusest klassis.

Noormees kuulas huvitatult kui palju keegi mänginud oli ja tundis end imelikuna, tema oli paljudega võrreldes väga vähe mänginud kuigi samas, klaver ei olnud noormehe põhiala vaid ikkagi lisaala. Chistopher märkas, et õpetaja jätis tema vahele kuid ta ei hakkanud õpetajat segama ning ei öelnud midagi.

Saanud kätte paberi nootidega, hammustas noormees korra huulde ning juba ta teadis kuidas ta seda lõpetama hakab. Sellised asjad olid talle alati meeldinud ja meeldib ka seekord, selles oli noormees kindel. Kuulnud, et kes esimesena mängida tahab, mõtles noormees, kas ta üldse oskab midagi mängida kuid juba oli Chanell klaverini läinud ja Chris ootas huvitatult, mis sealt tulemas oli.

[Amanda F. Stuart]

Amanda vaatas noote. Mõnus jupike. Kui tal oli juba idee siis tal oli selle lõpetamine kerge ja ei läinud ka kaua aega. Kuuldes, et pidi klaveripala esitama siis Amanda muigas ja tahtis juba ennast pakkuda, aga Chanell jõudis ette.

[Isabella Dale]

Bells sai oma noodi kätte ning hakkas seda mõtisklevalt silmitsema. Viinud pilgu kiirelt üle nootide, jäi Isabella Chanelli kuulama.

[Sean W. Scott]

Sean viipas tüdrukule, kes hilines, et see istuks. Tal oli näol pisikene muie. Seejärel jäi ta kuulama, mida Chanell neile esitab. Sean ei märganud tõesti, et keegi oli vahele jäänud.

[Chanell LaFette]

Chanell võttis istet ja raputas korraks sõrmi, nagu tal kombeks oli. Siis lasi ta kergelt sõrmeotstega üle klahvide ja seejärel alustas ta mängimist. Nagu ikka, tüdruk mängis kriglikult ja hästi. See oli siiski asi, mida ta oli eluaeg osanud ja koguaeg ennast täiustanud. See ei olnud ültse raske laul mida mängida, kuid suvel oli see tüdrukule meeldima hakanud. See oli Bad Day, Daniel Powterilt.

www.youtube.com/watch?v=yk_9sEhV3vM

[Alicia Myers]

Alicia märkas Deily klassi sisenemist ja siis, kui kõikide teiste pilgud olid klaverit mängivale Chanellile pööratud, libistas neiu ennast oma pingi pealt maha ja kõndis küürakil olles pinkide taha varjudes Deilyni. Kuna Deily kõrval istus juba keegi, ei saanud Alicia tema kõrvale istuda, selle asemel valis ta järgmise laua. "Hei," sosistas ta vaevukuuldavalt, viies pilgu tagasi Chanellile. "See on nüüd küll jube lihtne lugu," jätkas ta pominal, kritiseerides Chanelli valitud lugu, "kümneaastane mängiks ka selle ära. Ma mõtlesin, et ta on ikka midagi keerulisemat ära õppinud."

[Deily Winslow]

Deily, kes oli kulm kergelt kortsus Chanelli mängimist jälginud, võpatas kergelt kui Alicia häält kuulis. "Eee.. on või ?" sosistas ta vaikselt vastu, kuna tal polnud ausalt kaa õrna aimugi lugude raskustest, eksole. Tema jaoks tundus juba see lugu kohutavalt keeruline, kuid.. nojah. "Mina küll ei mängiks." vastas ta vaikselt tüdruku viimasele lausele ning muigas siis kergelt. Alicia ju ei teadnud, et ta kunagi klaverit mänginud polnud.[/color]

[Alicia Myers]

Alicia noogutas ägedalt, samal ajal kulmu kortsutades. See oli ju ilmselge, kas Deily siis sellest aru ei saanud? "See on ju ainult akordid, mis seal siis mängida on?" küsis ta, kuid see polnud selline küsimus, millele ta vastust oleks oodanud. "Ah, ole nüüd, mängiksid küll. Kõik, kes on üle saanud staadiumist, et nad mängivad ühe sõrmega kõiki noote, saaksid sellega hakkama." Alicia ei saanud eitada, et ta ise polnud suvel selliseid lugusid mänginud, aga need on põhimõtteliselt lihtsalt saateks, millele ta ise kaasa laulis ja laulusaated polnud kunagi rasked. Kui teda ennast aga klassi ette midagi mängima oleks kutsutud, oleks tütarlaps mõne tõsise helilooja loomingut mänginud.

[Deily Winslow]

"Viis kaa ju, mitte ainult akordid." lausus Ly sellise arutleva tooniga, kuid siiski vaikselt, Aliciale vastu. "Ära ole selles nii kindel." vastas ta tüdruku viimasele arvamusavaldusele ning viis siis pilgu taas Chanellile. Teda ilmselt segas, kui keegi mängimise ajal sosistas.. Vähemalt Deilyt küll oleks seganud.. võibolla.[/color]

[Alicia Myers]

"Viis on ju ühehäälne. Enam-vähem," lausus Alicia, kui oli mõnda aega Chanelli lugu kuulanud. Aga enam ei vaielnud ta Deilyle selle loo äramängimise suhtes vastu, leides, et ta ei muuda nagunii Deily arvamust, nagu ka Deily tema oma mitte. Peagi lõpetas Chanell mängimise, kolme-minutiline lugu ju ainult ometigi ning Alicia tõstis käed, et talle plaksutada, kuna see tundus mõistlik tegu olevat. Siis nügis ta Deilyt. "Noh, kas sina ka midagi mängima lähed?" uuris ta õhinaga.

[Chanell LaFette]

Chanell lõpetas mängimise ja vaatas siis väikse muige saatel korraks Seani poole. Siis tõusis ta klaveri tagant ja lausus: "mitte just kõige raskem lugu mängimiseks, kuid mulle hakkas see laul iseenesest suvel väga meeldima." Ta naeratas, kui siis kohale tagasi tippis.

[Sean W. Scott]

"Jah, kerge loo valik, kuid hea laul," nõustus ka Sean. Ta saatis naeratusega Chanelli kohale ja küsis siis: "kas keegi veel soovib meile midagi demonstreerida?" Sean naeratas sõbralikult, kui õpilaste seas ringi vaatas.

[Christopher C. Carm]

Chis ei komenteerinud ei tüdruku lugu ega ka seda kas ta ise mängida midagi sooviks, mõeldes kas ta üldse oskaks midagi erilist mängida, suvel oli ta küllaltki vähe klaveriga tegelenud, rohkem ikka tantsimise ja kitarriga.

[Deily Winslow]

Deily turtsatas kergelt Alicia küsimuse peale ning raputas siis pead. "Loomulikult mitte." sosistas ta tüdrukule vastu ning jälgis siis kerge muige saatel, kuidas järgmisi mängijaid otsima hakati. "ja ise ? Ma olen kindel, et ta suvel ainult klaverit harjutasidki." küsis ta sõbrannalt vastu, ikkaveel üleüldiselt klassi silmitsedes, mitte talle otsa vaadates.[/color]

[Alicia Myers]

Alicia kortsutas kulmu. "Miks mitte? Ma tahaks kuulda," ütles ta ning andis Deilyle kerge müksu selga, mis muidugi teda kuhugi ei lükanud, sest laud oli ees. "Mina? No ... võib-olla harjutasingi. Aga ma ei usu, et keegi viitsiks Chopini nokturne kuulata, nii et ma vabatahtlikult ei hakka ennast pakkuma," lausus tütarlaps ja naeratas. Alicia viis pilgu teisetele klassis olevatele õpilastele, oodates, et keegi ennast mängima pakuks - muidugi selleks, et tema mängu kritiseerida.