Ujumas

[Nathaniel Fairth]

Nate lasi endal plartsuga vette vajuda ja pigistas korraks silmad kinni. Siis ajas ta ennast uuesti veest välja, pea vähemalt ja ütles:"Eks siis on nii."

[Helen Maria Waterfall]

Helen hammustas huulde, ega osanud enam midagi öelda. Mida tal öelda oligi? "Mul on kahju, tead." See oli kohe kindlasti viimane asi, mida nooruk kuulda tahtis. Kui tüdruk, kes talle mingil määral kasvõi meeldib, käib tema vennaga. Thh. Kui Käthlyn mingi poisi Helen nina alt ära napsaks, oleks ta ka pettunud. Kuigi, ega tüdruk väga poistele mõelnudki. Turtsatades raputas ta pead. "Mis siis nüüd?"

[Nathaniel Fairth]

"Mis mõttes?" küsis Nate, kes ilmselgelt mõttes oli.

[Helen Maria Waterfall]

Helen ohkas. "Noh, et.. Mis me edasi teeme?" küsis ta uuesti, vaadates poissi huulde hammustades. Ta ei olnud tahtnud noorukit kuidagi kurvastada või muud, aga kindlam oli tõt rääkida, kui valetada. Pealegi Helen ei valetanudki. Ja seda selgel põhjusel - ta lihtsalt ei osanud seda.

[Nathaniel Fairth]

Nathaniel kehitas õlgu ja ütles:"Kuidas tahad. Kui soovid võime välja minna. Tahad süüa ehk midagi? Ma võin Regini ratta ärandada ja me võime linna sööma sõita, kui soovid. Või me võime siin liguneda. Või me võime kooli sööklas süüa. Või tuppa minna. Mida sa teha tahaks?"

[Helen Maria Waterfall]

Helen naeratas, kui tüdruk vähemalt rääkima hakkas. Turtsatades hakkas ta kalda poole minema. "Ma arvan, et.. Tal on motikas või roller? Ma ei oska arvata, kas rattaga on äge sõita või ei?! Ma ei ole kunagi ühegagi sõitnud!" Neiu muigas laialt ja teadis juba enam-vähem, kuidas nooruk reageerida võib. Vähemalt oleks ta teadnud, kuidas Deily reageeriks. Turtsatades ujus ta kalda poole.

[Nathaniel Fairth]

Nate naeris lõbusalt ja ütles:"Reginil on väga korralik mootorratas. Ja mina kipun seda salaja võtma, sest ta ei taha mulle seda anda, kuid mul pole omal mingit sõiduvahendit. Kuidagi on vaja liikuda ka." Kui Nathaniel kuulis, et Helen polnud kunagi ühegagi sõitnud oli noormees imestunud:"Mitte kunagi? Usu, see on hästi vägev. Tuul lendab igas suunas ja kiirus on metsik ja autoga ei saa ju sama efekti. Seal sa istud suure metallkasti sees ja ei saa millestki aru." Ka Nate ronis veest välja ja võttis rätiku, et end kuivatada. Kuiva rätikuga paar korda juuste sees sahistanud olid ta juuksed naljakalt igale poole turris ja rätik kenasti märg. Kuid siiki kuivatas noormees ka keha ära ja tõmbas plussi selga.

[Helen Maria Waterfall]

Helen naeratas ja haaras puu alt enda rätiku. Oma juukseid kuivatades vaatas ta Nate poole. "Noh," alustas ta kahtlevalt. Ta ei olnud kunagi eriline "varastamise" fänn olnud ja samas polnud ta ka mootorrataste selga kippunud. Aga ehk oligi aeg midagi uut katsetada. "Kui sa selle vastu pole, võiksime me rattaga linna minna?" Küsivalt kulme kergitades tõstis neiu piisavalt pead, et Nate näoilmet näha.

[Nathaniel Fairth]

"See on hea mõte, olekski aeg midagi lõbusat teha," ütles Nathaniel ning tema muidu ingellikule näole ilmus väike kuratlik naeratus. Ta ajas end riidesse ja pani rätiku ümber kaela.
Kui Helen ka valmis oli, läksid nad ühikasse, kus Nathaniel läks salaja tuppa number kaks ja leidis venna teksade taskust ratta võtmed. Need käes läks ta tagasi ning nad läksid kiirelt sealt ära. Nate haaras vaid oma toast pisut raha kaasa ja pani pikad püksid jalga. Samal ajal oli Marial võimalus sama teha.
Peale seda läksid nad parklasse, kus Nathaniel keeras lahti istmealuse ja võttis sealt kaks kiivrit välja. Ühe Helenile andunud ja teise endale pähe pannud istus ta ratta selga ja ootas, et tüdruk temaga ühineks.

[Helen Maria Waterfall]

Helen muigas ning võttis oma asjad, pannes rätiku endale ümber. Ühikas vahetas neidis kiirelt riided ära. Ta pani selga enda kollase pikkade varukatega pluusi ning tavalised teksad, haarates ka rahakoti ja telefoni kaasa. Naeratades sai ta Nate'ga uuesti kokku, tundes vaid väikseid süümepiinu sellise pettuse pärast.
Parklasse jõudnud, võttis Maria kaheldes kiivri. Ohates asetas ta selle pähe ja istus Nate'i taha. "Kui sa mu ära tapad, siis.. Siis ma tulen sind kummitama!" teatas ta veidike väriseval häälel.

OT: Teed uue teema?

[Nathaniel Fairth]

OT: Saab siinsamas ka

Nathaniel, kellel olid nüüd jalas tumemustad teksad ja valge triiksärk, koos military-laigulise jakiga, lükkas rattale hääled sisse.
"Ära pabla ma oskan sõita. Erinevalt oma vennast, pole mina veel kordagi hunnikusse sõitnud."
Ning ta andis ka viimase soovituse:"Ma soovitaks sul mu ümbert kinni võtta või midagi, selles suhtes et, kui sa varem sõitnud pole, siis sa ei jaksa tagant kinni hoida ja ma tõesti ei tahaks, et sa poole sõidu pealt järsku ära kaoksid."

[Helen Maria Waterfall]

OT: Söömise ka?

Helen asetas käed kuulekalt ümber poisi ja küsis veidike hirmunult: "Regin on hunnikusse sõitnud? Mina temaga küll ei sõida!" pead raputades üritas ta valmistuda sõiduks. Loendades mõttes ette Ameerika Ühendriikide presidente, sulges ta silmad. "Okei, ma olen valmis. Lähme!" sisises ta vaikselt, surudes hambas kokku ja hoides tugevatlt ümber Nate kinni.

[Nathaniel Fairth]

"Kaks korda," märkis Nate. "Ühe korra rattaga ühe korra autoga. Kuid autoroolis ei olnud tema. Kuid crashimise alla käib ikka."
Kui tüdruk tema ümbert kinni võttis mõtles poiss teda natuke kiusata ja ta startis kummide vilinal, võttes kohe üles suurt kiirust. Ta keeras parklast järsult välja ja kui ta suure tee peale jõudis arendas ta metsikut kiirust.

[Helen Maria Waterfall]

Helen oli just valmis oma veendumust kinnitama, et Regin ei ole normaalne, kui Nate kihutades ajama pani. Kiljatades tugevndas tüdruk veel oma haaret, kuid ei mõelnud kordagi selle peale, et poisil valus võis olla. "M-ma olen s-sind hoiatanud!" sosistas ta jalgu kramplikult ratta külge surudes. Millegipärast tõi ta aju silme-ette pilte, kus nad avarii teeksid. Mida Deily selle peale ütleks? Ilmselt mossitaks, et tema ei suutnud tüdrukut lollusi tegema saata.
Huulde hammustades pigistas ta silmi veel tugevamini kinni, tahtmata enda ümber midagi näha ja üritades unustada, et ta pragu täisvõimsusel kimava mootorratta seljas istub.

[Nathaniel Fairth]

Nathaniel tundis, kuidas haare tema ümber väga tugevaks läks ning ta võttis pisut hoogu maha. Kuna tuul kõrvus vihises, pidi ta väga kõvasti rääkima:"Kas kõik on korras ikka. Ega sa ei minesta ega midagi?"