Ujumas

[Nathaniel Fairth]

Nathaniel läks vee äärde ning vaatas natuke järve. Siis võttis ta üleriided ära nii, et ta jäi Musta-valge-roheliste ujukate väele ning pani rätiku ühele kivile. Vaikselt hakkas ta vee poole suunduma.

[Helen Maria Waterfall]

Helen sammus lõbusalt viisikest ümisedes järve poole. Ta oli viimasel ajal väga palju värske õhu käes viibinud ning ei kavatsenudki seda harjumust muuta. Ta tahtis täna just järve külastada, sest polnud seal peale seda Deily ja Regini vahelist nalja käinud. Haigutades peatus ta selle sama puu juures ning märkas siis eemal ujuma suunduvat kuju. Turtsatades mõtles ta eemale hoida ja kavatses juba pargi poole jalutada, kui kuju ära tundis. Naeratades kõndis ta lähemale. "Tervist," lausus ta naeratades Nate'le. Tundus, et värske õhu käes olemine ei olnud ainus, mida neiu viimasel ajal tihti tegi. Ta nägi Nate juba päris mitmendat korda. "Lähed ujuma?" Muidugi oli täiesti loogiline, et poiss seda tegi, aga hetkel ei mõelnud Maria loogilisusele, vaid üritas võimalikult rõõmsameelne olla.

[Nathaniel Fairth]

"Paistab nii," ütles Nate rõõmsalt. "Kas tuled ka?"

[Helen Maria Waterfall]

Helen hammustas huulde ning vaatas vett. Seejärel kehitas ta õlgu. "Ma olen kohe tagasi," lubas ta taas naeratades ja jooksu pistes.
Paari minuti pärast naases tüdruk koos rätikuga. Enda riided puu kõrvale maha pannun ning rätiku nende peale asetanud kõndis ta vee juurde, Nate kõrvale. Varbaga vett katsudes turtsatas ta vaikselt. "See on külm," sõnas ta kindlalt. Oma lausest olenemata tegi neidis veel paar sammu ning hüppas seejärel veete. Naerdes ujus ta kaldast eemale. "Nüüd on juba soe!" hõikas ta poisile lõbusalt.

[Nathaniel Fairth]

Selleks ajaks kui Maria tagasi oli, oli jõudnud Nate end juba sisse kasta. Vesi tundus mõnusalt soe ning noormees ujus ringi. Ta naeris kõlavalt, kui helen ennast sisse kastma tuli ning hüüdis vastu:"Siin on kogu aeg soe olnud."

[Helen Maria Waterfall]

Helen pööritas silmi, kuid see ei pruukinud väga näha olla. Turtsudes hakkas ta konna ujuma. "Sinu jaoks võib-olla tõesti. Minu jaoks aga.. ei," lausus ta naerdes, pöörates ennast vees selili. Silmi sulgedes hakkas ta suvalises suunas ujuma, naeratades kollase valguse peal, kui päike ta silmalaugudest läbi paistis.

[Nathaniel Fairth]

Nate ujus natuke edasi, kuigi ta vältis ülepea vett. ta ei olnud just parim ujuja, kuna tal polnud selleks elu jooksul eriti võimalust olnud. Siiski ujus ta Helenini ning ootas, et see ennast uuesti vertikaalseks keeraks.

[Helen Maria Waterfall]

Helen sai alles tükk aega hiljem aru, et Nate on tema juurde tulnud. Silmi avades turtsatas neiu ja pani jalad põhja. "Mis siis nüüd?" küsis ta kulmu kergitades ja pealetükkivat haigutust maha surudes. Pea korra vette kastnud, vaatas ta taas huvitunult noormeest. "Ma pole ammu Reginit näinud. Kus ta kondab?" küsis Helen lõpuks, üritades meentada korda, mil viimati poissi silmanud oli. Mitte, et see teda eriti huvitas, aga mingi jututeema pidi ju siiski olema.

[Nathaniel Fairth]

"Mm, minu teada on ta kõikjal. Ma näen teda küll iga päev. Eks ta on ka tundide ja näitlemisega hõivatud, kuid muidu jah," ütles Nate ning pani pea vette, et näole kleepunud juuksed eest ära saada.

[Helen Maria Waterfall]

Helen noogutas ja vaatas ringi. Väljaspool kooli ei olnud mitte kedagi teist näha. Turtsatades vaatas ta taas poissi, kuid ei osanud midagi öelda. Mõttes üritades aru saada, kas nooruk on Deily'st juba üle saanud või ei, haigutas Helen vaikselt. Seejärel lükkas ta enda juuksed selja taha ja heitis ühe pilgu päiksele. Õnneks polnud taevas pilvi näha.

[Nathaniel Fairth]

"Kuidas sul endal läheb siis?" küsis Nathaniel jutujätkuks ning ujus natuke edasi tagasi, jäädes aga alati sellisesse kaugusesse, kust ta tüdrukut kuuleks.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kehitas õlgu, tõsi küll, täiesti mõttetult. Tegelikult ei olnudki ju midagi uut juhtunud. "Täiesti tavaliselt," sõnas ta hetk hiljem naeratades. Ka tema hakkas ujuma, käies isegi paar korda peaga vee all ja liueldes pikemaid vahemaid, silmitsedes järve põhja.

[Nathaniel Fairth]

"Mis sinu jaoks on tavaliselt?" tahtis Nate lisaks siiski teada.

[Helen Maria Waterfall]

Helen turtsatas ja üritas sellele vastust mõelda. "Ma ärkan hommikul, söön, käin tundides, räägin Deily'ga, näen Käthlyni, kuulan Alicia jutustamist, söön ja lähen magama," vastas neiu lõpuks umbkaudselt. Noh, midagi säärast tema päevad endast kujutasidki. Vähemalt viimasel ajal.

[Nathaniel Fairth]

Deily nime peale sähvisid noormehe silmad korraks, kuid ta keeras pea viltu, üritades seda varjata. Õnnetuseks polnud tal juukseid mis ette lendaks, nüüd kus need märjad olid. "Seega .. mm.. mida sa õppisidki?"