Öösel.

[Deily Winslow]

Aug 19, 2009 22:17:08 GMT 3 Helen Maria Waterfall said:

Tüdruk vaatas suurte silmadega sõbrannale järgi, kuid kiirustas siiski samuti söökla poole. Selle ukse ette jõudnud, haaras Helen Deily käest. "Sul kukkusid viimsed kruvid seal muru sees aeledes ära või? Me ei või sisse muukida! Sa kannatad hommikuni," sosistas ta, kartes, et keegi täiskasvanutest võib iga hetk majast välja astuda ja nende - Deily - mõtteid aimata. Selle idee peale vaatas neiu kiiresti ümberringi, üritades pimeduses näha, kas keegi tuleb.

"Aaga võibolla on uks lahti ja me ei peagi muukima ? Ega enne ei tea, kui pole proovinud, eks." pakkus Deily järgmise lahenduse välja. "ära siis nüüd kohe nii, eksole. Alati on ka teine võimalus.. või plaan B." lisas ta juurde ning naeratas. "Ja ma ei usu, et ma hommikul enam maasikaid tahan. Ainult praegu." ta noogutas täiesti veendunult oma jutule kaasa ning haaras siis teise käega ukse lingist. Uks oli lukus.[/color]

[Helen Maria Waterfall]

"Mm, Del? On sinuga kõik korras? Sa tahtsid pirni mitte maasikaid," sõnas Helen kahtlevalt sõbrannat vaadates. Nähes, et söökla uks on lukus, naeratas ta rahulolevalt. "Näed, uks on kinni. Lähme nüüd tagasi. Mul on uni," lausus ta taas haigutades ja paar sammu tagasi tehes. "Deily, tule!"

[Deily Winslow]

"Tahtsin või ?" oli Deily üsna üllatunud. "Noh, siis mõlemaid.. ja jäätist. Siis saab ära viilutada ja.. " tüdruk naeratas laialt. "Ei ole korras, hull olen. Ise ütlesid ju." lisas ta taaskord sellise lapselikult uhke tooniga juurde ning muutus siis järsku väga nördinuks. "Aga me pidime muukima ju ! Plaan B ?" lausus ta sellise anuva tooniga, nagu räägiks ta oma emalt mingit mänguasja välja võimiskit.

[Helen Maria Waterfall]

Helen astus Deily juurde tagasi, pööras sõbranna näoga enda poole ning asus kulmukortsusutega teda uurima. "Oled sa kindel, et sinuga on kõik normaalses seisukorras? Arsti juurde ei taha minna? Sa tundud tõsiselt kahtlane," sõnas ta pead raputades. Seejärel pöördus ta kinnise ukse juurde. "Variant A oli sisse muukimine. Variant B on ära minemine," lausus ta kindlalt, nõksatades peaga ära minemise suuna poole.

[Deily Winslow]

"Ei, ma ei taha arsti juurde - ma tahan söööööklasse." vastas Deily sellisel kergelt jonnival toonil, kuid siiski veidi tagasi tõmbudes. Polnud vaja, et Helen tema tüüpilist heatujuhoogu kuidagi valesti tõlgendaks. "Aga variant A siis ! Ma olen k i n d e l, et sul on mõni juukseklamber kaasas, eks ?" tüdruk vaatas lootusrikkalt sõbrannapoole. Ta teadis ainult tänu filmidele, et uste lahti muukimine üldse võimalik on ning ise ei osanud ta seda absoluutselt. Kuid noh - alati on esimene kord.

[Helen Maria Waterfall]

Tüdruk kissitas silmi, kuid andis lõpuks alla. Ohates ulatas ta sõbrannale ühe musta lõksu. Mine sa muidu tea, milliseks ta muutuda võib. Hakkab veel laamendama või midagi. "Aga mina sinna sisse ei tule, kui sa selle ukse lahti saad," hoiatas ta Deily't kindlalt. "Ja kui õpetaja küsib, kas ma tean asjast midagi, siis ma ütlen, et see olid sina." Noogutades asetas Helen käed rinnal risti ja vaatas toakaaslast, kes lõksuga tööle pidi hakkama. Mitte, et Maria tegelikult oleks uskunud, et tüdruk teab, kuidas ukse muukida, aga see selleks.

[Deily Winslow]

"Sa siis ei tahagi midagi ?" vastas tüdruk veidi üllatunult, kuid siiski mitte eriti huvitunult. Lõks oli juba käes ja sellest piisas, et kogu ülejäänud maailm ta peast pühkida. "ja miks sa nii tegema peaks ? Ma saaks aru, kui sa ütleks, et sa ei ajaks kellegi teise kaela - seda ei teeks mina kaa - aga et sa otseselt kohe ära räägiksid, et sa nägid pealt, aitasid kaasa ja ei takistanud.. seda poleks ma sult küll oodanud." pomises ta vastuseks ning lükkas siis lõksu lukuauku. "On sul mõnda ideed, mis ma nüüd edasi tegema peaks ?" päris ta, kui oli paar hetke üsna mõttetult selle lõksu ja lukuauguga askeldanud.

[Helen Maria Waterfall]

Helen pööritas silmi ja astus lähemale. "Näed. Sa pead lõksu siia keerama, siis tõstma, ust lükkama ja ongi korras," pomises ta tülpinult. Haigutades lükkas ta ukse lahti. "Näed sa! Uks on lahti, palun, mine. Ma jään arvatavasti ka ise süüdlaseks, aga ma ei viitsi su kisamist praegu küll kuulata. Käi nüüd ruttu ära, et ma ei peaks kellelegi su sissehiilimisest teada andma." Käega ukse poole osutades nõksatas neiu peaga. "Mine juba! Oma pirni või maasikate või mille iganes järgi." Taas turtsatades astus tüdruk kaugemale.

[Deily Winslow]

Deily vaatas üllatunult kulmekergitades kui kergekäeliselt Helen ukse lahti sai. "Sa oled mingi professionaalne murdvaras või ?" küsis ta kogu tüdruku juttu ignoreerides, kui siis vastust ootamata sööklasse sisse astus. Kiire pilk üle kottpimeda toa ning Lillule meenus, et asi ei saanudki nii lihtne olla, kui ta oli oodanud. "Kuule, öösiti pole sööki väljas ju.. meil on vaja tagatuppa saada.. teadküll, see koht, kus kokad süüa teevad.." seletas ta häält tasandades sõbrannale, kasutades meelega väljendit 'me.' Ta ei teadnudki täpselt, miks ta eriti siin kõva häälega rääkida ei julgenud..

[Helen Maria Waterfall]

Helen pööritas silmi ja astus veel ühe sammu kaugemale. "Mina sinna sisse ei tule, nagu ma juba kord ütlesin. Mine ise, kui tahad, ja ürita see uks lahti saada. Kui ei saa, pole midagi parata. Meil oleksi aeg tagasi voodisse minna. Pool ööd on juba läbi ja kui ma korralikult magada ei saa, siis ei tule mul homme tundides mitte midagi normaalset suust välja," lausus ta pead raputades ja Deily'le üht ranget pilku saates. Seejärel jäi ta vaatama, kas sõbranna läheb üksinda sööklasse või ei.

[Deily Winslow]

Deily kergitas vaid kulmi. "Pool ööd ? Kümme minutit on möödas sellest, kui me õue tulime." parandas ta tüdrukut veidi tüdinud tooniga. "pealegi ei saa ma kuidagi ust lahti muukida, kui lõks sinu käes on." lisas ta veel juurde ning potsatas siis sinna samma maha rätsepistesse istuma. Helen ei kavatsenud ju ometi päriselt kaa minema minna. Nii polnud üldse AUS ! Ly kallutas pea veidi mõtlikult vasakule ning jäi siis sõbrantsi jälgima, teades, et uksest tulev valgus ei lange tema peale ning et Mammu ei näe teda hetkel.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kehitas õlgu. "Noh, aga me tulime poole öö ajal välja," sõnas ta kangekaelselt. Kui Deily aga maha istus ja seeläbi Maria silme-eest ära kadus, turtsatas tüdruk naerda. "Eks tule võta, kui tahad. Mina võin ära ka minna, minul pole sealt midagi vaja," sõnas ta muiates, sirutades käe, kus lõks oli, kaugele ette. Siiski pidi Deily püsti tõusma ja mitu sammu tegema, et ese kätte saada. Helen muigas kahjurõõmsalt ega kavatsenudki lähemale minna.

[Deily Winslow]

Deily kehitas õlgu ning tõi kuuldavale mingi nõustuva mõmina. Siis aga tõmbas ta aga tüdrukut järsku käest, nii et ta tuppa sisse peaaegu lendas, kuid tänu Ly'le püsti jäi ning ka uks tema taga kinni lükkus. "Ups." Deily muigas kergelt. "Ega salõksu ära ei kaotanud ?" teadagi, mis Ly'le kõige olulisem oli, eksole.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kissitas ärritunult silmi ja raputas pead. Käsi puusa asetades astus ta paar sammu edasi. "Sa oled vahepeal ikka nii nõme," pomises tüdruk pead raputades Deily'le ning kõndis taharuumi viiva ukse juurde. Ka selle sama hõlpsalt lahti muukinud, lükkas neiu puust laua lahti. "Näh, mine võta oma asjad ära ning lähme siis," sõnas ta toakaaslasele silmi pööritades.

[Deily Winslow]

"Eee.." Deily kortsutas kergelt kulmi, kui Helen nii kähku pimedas ruumis teise ukse juurde orienteerus. Peale kahte korda varba ära löömist, jõudis ka Ly õige ukseni. Tüdruk lülitas, samal ajal jube tarka nägu tehes, seal tuled põlema ning võttis siis külmikust karbi maasikaid ja jäätise. Puuvilja kausist ühe pirni saanud, kõndis ta tagasi, vangutas pead ning lülitas tuled uuesti kinni. "No Helen, kuidas siis ikka nii saab, et muugid koolis uksi lahti.. täitsa köäest läinud laps." teatas tüdruk ning suundus siis söökla ukse juurde tagasi.[/color]