Öösel.

[Helen Maria Waterfall]

Helen turtsatas silmi pööritades, nagu tal Deily'ga koos olles kombeks oli ning lahkus samuti sööklast. Olles ukse kinni pannud, meenus tüdrukule üks aga. "Seda ma küll ei tea, kuidas me ukse jälle lukku saame," lausus neidis kahtlevalt, vaadates kulmukergitusega ust. Järgmisel hetkel saatis ta Deily'le ühe abitu pilgu.

[Deily Winslow]

"Sa ei oskagi või ?" küsis tüdruk umbusklikult, justkui oleks tänu sellele muukimise värgile arvama hakanud, et Mammu oskab kõike. "Kuidas oleks, et.. kuidas sa ennem ütlesidki.. et.. alla ja kõrvale ?" pakkus Deily täpselt vastupidise variandi sellele, mis Helen enne oli öelnud. Seejärel jäi ta kergitatud kulmude saatel sõbrannat jälgima. Ise ei saanud ta midagi teha - tal olid käed täis.[/color]

[Helen Maria Waterfall]

Helen ajas huuled torru ja vaatas mõtlikult ust. Seejärel astus ta ligi ja üritas Deily geniaalsust rakendada. Ei tea, kas asi oli tema halbades oskustes või selles, et uks ei käinudki niimoodi lukku, aga Maria sellega hakkama ei saanud. Äkiliselt paanikasse minnes vaatas tüdruk sõbrannat. "Mis me nüüd teeme?" küsis ta suurte silmadega, vaadates korda mööda lukust lahti olevat ust ja Deily't.

[Deily Winslow]

Deily vaatas tüdrukut sellise kamoon-pilguga. "Mis sa ise arvad ? Ära läheme muidugi." vastas ta sellise iseenesest mõistetava tooniga. "Mida muud meil teha olekski ? Istuda ja oodata kuni keegi tuleb ja meid üles annab ? Tere hommikust, Helen." tüdruk kortsutas kulmi ning hakkas siis tagasi ühika poole jalutama.[/color]

[Helen Maria Waterfall]

Helen vaatas suu ammuli enda naabrile järgi. Alles paari sekundi möödudes kiirustas ta tüdrukule järgi. "Me ei saa ju seda lihtsalt lahtisena jätta! Küsimusi hakatakse esitama ju! Ja lõpuks jõutakse meile jälile. Deily, ma ei taha veel koju minna! Sa ju tead, et ma ei suuda oma vanematega ühe katuse all enam kauem olla!" vuristas tüdruk väga kiiresti ette, raputades juba peaaegu täielikult paanikas olles pead. Kuidas sai küll mingi selline asi temaga juhtuda?

[Deily Winslow]

"Vaata Helen." lausus tüdruk veidi pahaselt. "Meil on kaks võimalust: me kas ootame siin, kuni me vahele jääme või ootame ühikas, kuni keegi võibolla ehk vähese tõenäosusega üldse sellest välja teeb, et söökla lahti on." lõpetas Deily silmi kissitades. Helenil oli vahest korralikkusega päris raske piiri pidada. Vähemalt nii talle tundus. "Need kokad tulevad hommikul kohale ja arvavad, et ise jätsid. Eile oli reede ju. Nad olid nagunii eile ära minnes nii kastis omadega, et ei pannud üldse tähele kes, kus ja mis." väike paus ning "Tule nüüd !"[/color]

[Helen Maria Waterfall]

Helen ohkas, kuid noogutas seejärel. Vaikselt ja kuulekalt järgnes ta sõbrannale, lämmatades kõik protestihõikes peas ära enne, kui need välja suutsid pressida. Deily oligi sellega hakkama saanud, mõtles ta lõpuks. Tüdruk oligi ta välja pahandusi tegema saanud. Maria turtsatas ja vandus omaette, et ei järgne tüdrukule öösel enam kunagi.

[Deily Winslow]

Deily hingas kergendunult välja ning hakkas ühika poole kõndima. Ta oli hetkeks juba arvanud, et Helen jääbki siia ja passibki seda ust niikaua kuni õppealajuhataja või keegi kohale marsib. Varsti olid nad tagasi ühikas ning Deily hakkas rahulikult oma jäätist sööma.

ot. see teema võib siis nüüd lukku minna. [/color]