|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 18, 2009 21:12:56 GMT 3
Heleni suu vajus ammuli ja ta jõllitas niimoodi tüdrukut tükk aega, pilgutades vaid aegajalt silmi. "K-kunst," pomises ta lõpuks. "M-mis mõttes.. Waterfall? See ei saa võimalik olla. Sa üritad mingit nõmedat nalja teha?" Maria kinnitas endale mõttes, et maailmas on mitmeid sellise perekonnanimega inimesi. Kindlasti oli see väga popullaarne nimi. Kindlasti. Ainult, et tüdruk ei olnud kunagi sellesarnast kuulnud. Pead raputades vaatas ta taas Käthlyn'i.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 18, 2009 21:17:40 GMT 3
Käthlyn pööritas silmi. "Noo kuule, ma saan aru, et see on natuke kahtlane nimi, aga kohe nii ei tasu nüüd küll reageerida. Waterfall jah." ütles ta ning naeratas korraks ja oleks äärepealt turtsatand. See Helen tundus natuke.. imelik. Noh, mitte päris imelik, aga kuidagi.. kahtlane. Huvitav, äkki Käth segas tema ja Alicia väga tähtsat juttu ? Kes teab. "Noh, siis oleme me küll päris sarnased" lisas ta, üritades teemat viisakalt muuta.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 14:47:50 GMT 3
Helen raputas pead, nagu oleks ta järsku hullumeelseks muutunud. "Aga.. see ei saa võimalik olla. Mina olen Waterfall. Mitte sina. Mina," sõnas ta lõpuks, viies oma helesniste silmade pilgu toakaaslasele. Nüüdseks oli neiu juba ka Alicia ja viisakuse unustanud, kinnitades endale ikka veel mõttes, et selle perekonnanimega inimesi on tuhandeid ning et Käthlyn sattus mingi suure-suure ime läbi tema tuppa.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 14:50:14 GMT 3
Käthlyn kergitas kulme ning toetas selja vastu seina. "Sina oled Waterfall ? Mingi hüüdnimi v?" küsis ta, sest noh, ta oli ükskord kohtunud inimesega kelle hüüdnimi oli Waterfall. Jeah, siis oli ta äärepealt ðoki saand, kuid nüüd oli ta targem.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 20:02:34 GMT 3
Maria pööritas tähendusrikkalt silmi. "Kelle hüüdnimi oleks Waterfall? See on mu perekonnanimi. Ema Taylor Waterfall ja isa David Waterfall. Nende tütar Helen Maria Waterfall, sama perekonnanimega. Loogiline?" sõnas ta, raputades pead, nagu oleks Käthlyn maailmas kõige tobedama asja peale tulnud. Alles siis meenus tüdrukule nende vaidluse põhimõte.
"Kes su vanemad on? Äkki me oleme sugulased," lausus ta lõpuks, kortsutades kulmu ja üritades meenutada oma vanemate lähimaid sugulasi. Emal oli vist üks õde Daisy või Dora või midagi säärast, aga Maria ei olnud kindel.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 20:04:39 GMT 3
Käthlyn muigas korraks selle märkuse peale. Indeed, kelle oma tõesti. Siis jäi ta aga vagusi ning kuulas Heleni juttu. Ta vaatas minuti enda ette ning viis siis jälle pilgu Helenile. No halloo, see ei saa ometi tõsi olla. Nii on ainult filmides. Pealegi, ta teaks ilmselt kui tal mingi kadunud õde või midagi oleks. "Ma olen lastekodust." ütles ta lõpuks ning jäi tüdrukut silmitsema.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 20:14:09 GMT 3
Heleni nägu varjutas järgmisel hetkel segu kahest tundest: jälestusest ja kaastundest. Kuigi ta üritas oma vanemate järgi mitte käituda ning neist mitte välja teha, jäi talle paratamatult midagi külge. Nagu lastekodude mitte sallimine. "Emn, noh jah. Kas need.. kasvatajad või hooldajad või kes nad ka ei ole, ei ole sulle sinu perekonnast rääkinud?" oli neiu lõpuks võimeline küsima, üritades mõttes järeldusele jõuda, kas tema sugulased annaksid oma lapse varjupaika. Noh, arvestades tema vanemate lapsevihkamist oli see täiesti võimalik. "Kas lastekodus ei ole mingit võimalust oma vanematega kohtumiseks või midagi?" uuris ta kulme kurtsutades.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 20:23:14 GMT 3
Käthlyn kortsutas kulmu ning kehitas õlgu. "Noh, ega eriti midagi ei öelda jah. Noh, mõned vanemad asukad ütlesid, et mu vanemad olid mingist pangast.. jaa.. ema oli jube suure krohvi all. Jaa, ee.. ta vist ei tahtnud mind puudutada. Võibolla mingi haigus ?" pakkus Käthlyn, kellele eriti ei meeldind seda siin arutada ja kes sellest värgist (nagu enamus ta tuttavaidki) eriti aru ei saanud.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 20:26:42 GMT 3
Heleni silmad läksid veel suuremaks, kui alguses. "See ei ole võimalik! Täitsa lõpp!" karjatas ta, tõstes oma käed üles ja hoides nendega peast kinni. "Mu isa töötab mingis pangas ja ema on hull tibi, kuigi ta on juba nelikümmend. Ja.. nad vihkavad lapsi," seletas ta natukese aja pärast, vaadates imetlevalt Käthlyni poole, peas keerlemas erinevad küsimused, mida ta tüdrukult küsida tahtis. "Issand, mul on vanem õde!" pahvatas ta lõpuks, näole ilmumas lai naeratus.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 20:31:42 GMT 3
Käthlyn vaatas umbusklikult Helenit, kuid samas.. kuidas saaks tüdruk selliseid asju välja mõelda ? "Eee.." pomises ta ning mõtles siis asja üle võimalikult külma mõistusega üle. "Kui vana sa oled üldse ? Sest kaksikud me küll ei ole.. ja pealegi, su vanemad.. nojah, vihkavad lapsi ? kindel ?" küsis ta lõpuks, tahtes ikka kindel olla.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 20:36:31 GMT 3
Helen noogutas innukalt ja lausus koheselt, kui tüdruk... õde lõpetas: "Kuusteist. Ja mu vanemad vihkavad täiega lapsi! Mu ema puutus mind viimati.. siis kui ma sündisin! Ning isa.. Noh, jah, tema tõesti vahepeal patsutab mu pead või ütleb midagi paremat, aga seda väga harva! Appi! Alicia, kuulsid? Mul on vanem õde!" Viimase lause tüdruk peagu karjus välja, nii et ei oleks kellelegi üllatus olnud, kui võõras poiss üleks oleks ärganud. Seejärel pööras neiu pea taaskord Käthlyn'i poole. "Kui vana sa oled? Millal su sünnipäev on? Mis su lemmikvärv on?" alustas ta küsimustega, vaadates innukalt neiut.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 20:38:49 GMT 3
Käthlyn, kes siiamaani oli kulmu kortsutanud muigas nüüd veidi. "Ee.. 17 olen. 27 juuli on sünna.. ja ee.. tegelikult ma tahaks teada, et kus sa elad?" tahtis hoopis Käthlyn küsimusi hakata esitama.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 20:48:41 GMT 3
Helen naeratas laialt. "Londoni lähedal. Natuke linnast väljas," selgitas ta kiirelt. "Meie neljas toakaaslane on minu naaber. Deily Winslow. Üks minuvanune tüdruk, kellega ma kodus suht palju suhtlen." Turtsatades vaatas ta toas ringi. "Aga ilmselgelt tegeleb ta praegu mingi oma lollusega," pomises ta silmi pööritades. "Ma ei suuda uskuda, et mu vanemad su lastekodusse andsid!" hüüatas ta äkitselt jälle eelmise teema poole pöördudes ja õele otsa vaadates.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 19, 2009 21:16:25 GMT 3
"oooooota.. Deily on su naaber?" turtsatas Käthlyn nüüd ning vangutas pead. "Issand noh.. see on mingi.. seep." mõtles ta valju häälega. See ei ole ju normaalne. "Ma käisin kunagi Deily vanema venna Drew'ga." selgitas ta Helenile ning muigas siis mõrult. "Ma olen siis su, tähendab.. enda vanematest tegelikult üsna palju kuulnud. Ja ma olen neid isegi näinud.." ütles Käthlyn ning ehmata ise ka selle avastuse peale ära.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 19, 2009 21:26:17 GMT 3
Helen vaatas suurte silmadega oma alles leitud õde. "Sa oled seal käinud?" küsis ta uskumatust väljendava häälega. Samas, kui ta meenutama hakkas, siis Deily oli kunagi vist isegi maininud, et Drew käib ühe Käthlyniga. Maria raputas pead. "See ei ole normaalne. Keegi teeb meie kallal mingit nõmedat nalja," pomises ta. Seejärel tõstis ta pea ja vaatas Käthlynile silmi kissitades otsa. "Kui sa oled meie vanematest kuulnud, oled sa ka minust kuulnud. Mida?" nõudis ta järgmisel hetkel.
|
|
