Õhtul

[Thomas McQuinn]

Thomas sisenes tühja klassi, kus hetkel kedagi ei olnud. Ta läks enda skulptuuri juurde, mida ta oli alles kaks päeva tagasi alustanud. See kujutas naist ja meest, üksteise embuses. See oli ainuke aeg, mil Thomas oli täielikult lõdvestunud ja omas maailmas. Ta sättis kõik asjad ilusti paika ja asus siis tööle, keskendudes vaid sellele kujule enda ees.

[Lauren Sparks]

Lauren jalutas mööda koolimaja ringi ning piilus iga uksevahelt sisse. Ta siiralt lootis, et keegi pole klassides, siis ta ei pea seletama hakkama, mida ta seal teeb. Tüdruk sammus mööda koridori ning avas ukse, millel seisis silt KUNSTIKLASS. Tüdruk astus vaikselt uksest sisse, sulges selle ning vaatas ruumis ringi. Alles siis nägi ta ühte poissi, kes tegeles mingisuguse skulptuuriga. Tüdruk vaatas vaikides kaugelt ning mõtles siis klassist välja hiilida, et poissi mitte segada. Loomulikult suutis Lauren oma jala vastu kunstitarvete riiulit ära lüüa ja vandus nüüd vaikselt briti inglise keeles.

[Thomas McQuinn]

Thomas keeras ennast järsult ümber, kui mingit häält kuulis. "Tere," lausus ta siis tõsiselt. Ta sai aru, et see on keegi teine õpilane, mitte õpetaja. Ta lisas: "kaua sa seal seisnud oled?" Tomi ilme oli tõsine.

[Lauren Sparks]

"Mitte kaua, mõned minutid," vastas tüdruk selge briti aktsendiga ning naeratas vabandavalt.

[Thomas McQuinn]

Thomas kergitas veidike üht kulmu, kui neidist mõned sekundid jälgis. Ta ei osanud midagi öelda selle peale. Ta ei teadnud, kas teha tööd edasi või minna minema.

[Lauren Sparks]

Ka Lauren kergitas kulmu. "Inglane?" küsis ta õrnalt naeratades.

[Thomas McQuinn]

"Jah," lausus Thomas lühidalt. Ta muigas siis. "Meid on siin koolis veel palju." Nooruk ei keeranud pilku tüdrukult. Tegelikult ei olnud tal midagi selle vastu, kui tüdruk oleks sinna jäänud. Thomas sai ka siis tööd teha ja seda pidi ta hetkel tegema.

[Lauren Sparks]

"Ühtekad," muigas Lauren ja hakkas siis oma sõnakasutuse üle vaikselt naerma. "Mida sa.. voolid?" küsis neid seejärel.

[Thomas McQuinn]

"See on tegelt kõigest üks mu vahetöö, ma teen seda ühele rikkale ärikale," lausus Thomas. "Ta viipas käega, kust läksid mehe ja naise piirjooned ja lisas siis: "naine ja mees, teineteise embuses. Sellist kuju see ärikas tahtis." Thomas muigas laialt. Tom ei saanud ültse aru, miks ta niipalju lobises, kuid iseennast teda see ei häirinud.

[Lauren Sparks]

Lauren astus paar sammu kujule lähemale ning hammustas alahuult. "Eow, see on päris lahe!" sõnas ta säravaga naeratusega. "Ma ei saaks elusees millegi.. taolisega hakkama."

[Thomas McQuinn]

Thomas hakkas naerma. "Ma arvan, et kui hästi tahta saaks igaüks." Ta vaatas korraks enda kuju, olles endaga suhteliselt rahul, sest see oli tema üks väga hästi välja tulnud töid, kuigi see oli veel pooleli.

[Lauren Sparks]

Lauren raputas pead. "Mina ei saaks. Ma ei oska absoluutselt joonistada ega midagi, ainult tantsida ja laulda, näidelda ka," seletas tüdruk vaikselt.

[Thomas McQuinn]

Thomas muigas. Ta käed töötasid taas kuju kallal, kuid samas ei olnud ta veel tüdrukult kogu tähelepanu ära võtnud. "Tule siia korra," viipas ta siis käega. Ta tahtis lasta korraks tüdrukul skulptuuri voolida. Thomas muigas laialt.

[Lauren Sparks]

Lauren hammustas alahuulde ning jalutas Thomase juurde. "Mis nüüd?" küsis ta naeratades.

[Thomas McQuinn]

Thomas võttis Laureni käe ja pani selle kuju peale, mis oli ikka veel pehme ja vajas voolimist. "Vooli siit lihtsalt käega," lausus Tom ja tegi ühe ringi tüdruku käega kuju peal. Viimaks võttis ta enda käe ära, sest see oli veidike imelik, nii enda kätt hoida.