|
|
Post by Christopher C. Carm on Aug 10, 2009 21:08:01 GMT 3
Aeglaselt kuid sihikindlalt venis järjekord kuni lõpuks sai ka noormees oma maitsva ja tavalise tee pihku, millega ta nüüd tagasi laua poole jalutas, istudes siis tagasi oma kohale ja nautides teest tulevad meeldivaid aure.
|
|
|
|
Post by Amanda F. Stuart on Aug 10, 2009 21:15:44 GMT 3
Amanda jalutas teed nuusutades laua juurde ja istus oma kohale. Ta jõi oma mahla lõpuni. Neidis võttis lonksukese kuumast teest, mis kõrvetades ta kurgust alla läks. Amanda oli kohe ka reipam ja rahulikum.
|
|
|
|
Post by Christopher C. Carm on Aug 16, 2009 1:25:09 GMT 3
Chris vaatas teda ning muigas, Amanda paistis kohe päris rahulik olema pärst tee saamist. Poiss rüüpas oma teed ja mõtles juba päeva peale, lõpetanud teega asetas ta tassi kandikule ja tõusis püsti võtes kandi kätte. "Ma siis lähen, et näeme." lausus noormees tüdrukule ning sammus oma kandikut ära viima ning seejärel sööklast üldse minema.
|
|
|
|
Post by Amanda F. Stuart on Aug 16, 2009 10:49:24 GMT 3
"Mhm, tadaa!" ütles Amanda muigega. Neidis jäi veel sinna ja sõi oma õuna ja jõi teed.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 16, 2009 12:37:49 GMT 3
Helen astus sööklasse ning vaatas seal huvitunult ringi. Vaikselt kõndis tüdruk leti juurde, valas enda krõpsude peale jogurtit ja kõndis ühe tühja koha juurde, mille lähedal ühtki inimest ei istunud. Vaikides alustas neiu söömist, mõeldes omaette, kas tema toakaaslased ka millalgi sööma jõuavad.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 22, 2009 14:52:00 GMT 3
Deily lükkas sellise šiki liigutusega söökla ukse enda ees lahti ning astus siis ülišarmikalt sisse. "Tsau, Helen !" hõikas ta järgmisel hetkel aga kogu seda ilu lõhkudes üle ruumi toakaaslasele ning haaras siis kõrvalt kandiku. Sinna kogu vajamineva võileiva materjali - kaasa arvatud sibul, õun ning ananassitükid - peale ladunud, suundus ta sõbranna lauda. "Noh, mis sa siis.. norutad siin.. üksinda, sellel.. imearmsal värskel hommikupoolikul ?" improviseeris ta lõpuks, öeldes iga omadussõna eriti rõhuliselt ning sellise kungingliku täpsuse ja meeleoluga. Vot nii.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 22, 2009 20:27:35 GMT 3
Ka Käthlyn oli ennast üles ajanud ning loivas nüüd sööklasse. Mitte vabatahtlikult loomulikult, aga Heleni ja Deily seltskonnas on võimatu sisse magada. Ta võttis endale mahla, õuna ning kartulisalatit ilma vorstita. Siis jalutas ta tagasi, võttis endale kandiku, läks oma asjade juurde ja ladus need kandikule. Ning alles siis pööras ta ümber ja märkas esimese pilguga oma (tol hetkel) vastikuid toakaaslasi, kes tal magada ei lasnud. Ta jalutas nende juurde ning pani siis kandiku teatraalse pauguga lauale ja istus ise selle taha. "Hommik." ütles ta tüüpilisel pahural toonil ning asus õuna sööma.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 23, 2009 1:09:15 GMT 3
Helen noogutas mõlemale oma toakaaslasele, viitsimata sõnu kasutada. Alles paari minuti pärast, kui ta oma krõpsud lõpetas, tõstis neiu pilgu ning saatis mõlemale noorele ühe pilgu. "Miks nii rõõmus?" küsis ta ükskõiksel hääletoonil Deily'lt. "Miks nii mossis?" pöördus Maria õe poole, hääles sama ükskõiksus. Ta toetas enda käe küünarnukiga lauale ning asetas siis põse sellele, silmitsedes kaht kaaslast kordamööda.
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 23, 2009 1:14:15 GMT 3
Käthlyn, kes jõudis selleajaga õuna ära süüa pöördus nüüd Heleni poole ning kergitas kulme. "Miks nii.. tüdind?" küsis Käthlyn irooniliselt ning asus siis salatit sööma ja viis korraks pilgu ka Deilyle.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 23, 2009 1:17:50 GMT 3
Maria turtsatas ja pööritas tahtmatult silmi. "Mis hommikuti ikka sellised ollakse?" vastas ta küsimusele küsimusega ja irooniale irooniaga. Pead raputades haaras neiu kiirelt Deily õuna ja asus seda isukalt sööma. "Sorri, sa saad uue ka tuua. Noor laps, kerge jalg, või mis nad ka ütlevad," lausus ta sõbrannale ohates. Seejärel ringutas ta kiirelt. "Aeeh. Küll hommikud mõjuvad laastavalt."
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 23, 2009 1:25:13 GMT 3
"Seda muidugi, eriti siis kui sul on nii vaiksed ja viisakad ülestõusjad toanaabriteks, nagu teie." pööritas Käthlyn silmi, kuid ei viitsind enam edasi vaielda. "Kellelgi postimeest või SLÕd on? Või.. ajalehte?" küsis ta ning tegi asjalikku nägu. Keegi pidi ju teadma mis mujal maailmas toimus.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 23, 2009 2:55:56 GMT 3
Deily kergitas vaid õht kulmu, kui teiste suuremeelset hädaldamist kuulas. "Sul on õigus, Helen. Noor laps - kerge jalg." nõustus ta lõpuks, viitsimata ülejäänud viisakusavaldustele vastata. Tüdruk ladus kerge võiga määritud röstsaiale peale singiviilu, ananassitükid, tomativiilu, kurgiviilud, sibularõngad ning paprika, enne kui sellest esimese vaimustava ampsu võttis. "Mmm.." mõmises tüdruk muiates nign tõusis siis püsti. Suutäie ära söönud, haaras ta võileiva ühte kätte ning teise peaga sasis kordamööda mõlema toakaaslase päid. Nii masendavas seltskonnas polnud tal nüüd küll kavas hommikupoolikut veeta. Rohi oli ju roheline ja taevas sinine - milleks muretseda ? "Hiljem näeme." teatas tüdruk rõõmsalt ning suundus siis võileivast järgmist ampsu hammustades õue, sinise taeva ja rohelise rohu poole.[/color]
|
|
|
|
Post by Käthlyn Waterfall on Aug 25, 2009 17:38:23 GMT 3
"tsau" noogitas Käthlyn Deilyle ning hakkas siis oma salatit sööma. Olles selle peaaegu ära söönud võttis ta asjad, tõusis püsti ning ütles "Näeme hiljem." ta viis kandiku asjadega ära ning suundus siis tagasi nende tuppa.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 26, 2009 20:32:09 GMT 3
Ka Helen sai söödud ning lahkus sööklast. Ega tal polnudki seal muud midagi teha. Selle asemel leidis ta ennast jalutamas pargi poole. Naeratades surus tüdruk käed taskusse.
|
|
