Lõunal, (Christopheriga)

[Christie J. de Montemas]

Jasmine astus klaveriklassi, mis oli täiesti tühi, kuid mis mõne aja pärast täitus viiulihäälega. Tütarlaps oli just parajasti ühele toolile maha istunud ja viiulit mängima hakanud. Selle loo oli ta just eile selgeks saanud.
Vaikselt edasi mängides jäi Jassie Christopheri ootama, silmad suunatud tiibklaverile.

[Christopher C. Carm]

Chris oli oma toast läbi hüpanud ning kontrollinud end peeglist, et ega ta väga jube välja ei näe. Veendunud, et mitte hullem kui tavaliselt oli poiss suuna koos kitarriga võtnud klaveriklassi poole. Juba kaugelt kostus imeilusat viiuliviisi ja poiss teadis, et selle esitajaks ei ole keegi teine kui Christie. Poiss üritas avada ülivaikselt ukse ning sammus nüüd vaikselt, üritades tüdrukut mitte segada valge tiibklaveri poole. Jõudnud selleni, istus ta klaveritoolile ja jäi tüdruku mängimist silmitsema kuna see oli veel ilusam kui ta eal ette kujutanud oli...

[Christie J. de Montemas]

Christie naeratas kergelt, kui tema vaatevälja Christopher ilmus ja siis kinnitus neiu pilk automaatselt temale. Ta lõpetas loo ning asetas viiuli enda sülle, turtsatades siis väga vaikselt. "Nii et mis me mängime?" päris ta naeratades, silmitsedes Chrisi.

[Christopher C. Carm]

"Mida sa oskad?" küsis poiss tüdrukult naerdes ja silmitsedes, järjekordselt, tüdrukut. Chris naeratas ja mõtles, et huvitav mida ta üldse klaveril mängida oskab kui nii imeilus tüdruk tema seltskonnas on.

[Christie J. de Montemas]

Jasmine tõusis koos viiuliga püsti ja kõndis tiibklaveri juurde, vedades sinna ühe tooli ja istudes sellele, jäädes näoga Christopheri poole. "Sa seda.. Hmm.. Yiruma - "River flows in your" oskad?" päris ta naeratades ja siis klaveriklahve silmitsedes. Neidis sai sõbranna käest noodid viiulil mängimise jaoks ning nüüdseks on tal see pala juba peas.

[Christopher C. Carm]

Chris raputas pead kui oli kuulnud loo nime kuid lausus siis: "Kuid ma usun, et varsti oskan." Need sõnad öelnud läks noormees õpetaja noodikasti kallale ja tuhnis seal veidike aega, tuues lõpuks välja selle noodi. Noormees sammus tagasi klaverini ja asetas noodi ette, krimpsutades nägu vaid hetkeks, see lugu ei tundnud just kõige kergem. "No vaatame, mille me siin nüüd kokku keerame," lisas poiss enne mängima asumist ja alustas aeglaselt loo mängimist, oodates et tüdruk temaga kokkumängima hakkaks.

[Christie J. de Montemas]

Christie hakkas taas vaikselt naerma, kui Chris noodid võttis ning need klaverile asetas ja siis mängima asus. Ta alustas ka mängimisega ja sulges enda silmad, nautides muusikat enda ümber. Viiulihääl ja klaverihääl sobisid täielikult kokku ning see oligi kõige parem.

[Christopher C. Carm]

Chris nautis seda kui võrratult hästi sobisid kokku viiul ja klaver, täiustades üksteist ning luues sinna saali kirjeldamatult ilusa muusika. Noormees lõpetas aeglaselt loo ning vaatas tüdrukut "Ma usun millegi pärast, et kui keegi meid salaja pealt oleks kuulanud, tönniks ta kuskil. " lausus ta pehmel häälel ja silmitses järjekordselt tüdrukut, ta oli täna teinud seda liialtki palju kuid ta tegi seda aina rohkem ja rohkem, sest ei saanud lihtsalt pilku tüdrukult ära.

[Christie J. de Montemas]

Kui lugu lõppes, avas Jasmine enda silmad ja suunas enda pilgu naeratades Christopherile, "Kindlasti," ütles ta turtsatades, kinnitades pilgu Christole ja muiates kergelt. "Oskad sa veel mingit muud pilli mängida?" päris tüdruk säravalt naeratades ja enda silmi noormehel hoides.

[Christopher C. Carm]

Poiss muigas kui tüdruk vastanud oli, see oli lihtsalt nii... armas? Kuulnud neiu küsimust, raputas poiss pead ja vastas: "Ei oska, kahjuks. Aga kuidas on lood sinuga? Ma usun, et sa oskad veel klaverit mängida." Christopher silmitses musti ja valgeid klahve ja äkitselt hakkas niisama koerapolkat mängima, oli küll lastelugu kuid seda kiiresti mängides, kõlas see juba päris omapäraselt ja isegi meeldivalt.

[Christie J. de Montemas]

"Klimberdada ma oskan küll," vastas Jassie noogutades ja siiani pilku Christopheril hoides, viies pilgu lõpuks klahvidele, kui ta koerapolkat mängima hakkas. Tütarlapse suule venis automaatselt viltune muie ja ta vaatas laialt naeratades kordamööda poissi ja klahve, noormeest ja klahve.

[Christopher C. Carm]

Chris oleks nimetanud ka koerapolkat klimberdamiseks, sest see lihtsalt oli klimberdamine. Lõpetanud lõpuks selle tottaka lasteloo pööras ta end tüdruku poole. "Sa oskad selle eest viiulit mängida ja laulda," lausus ta tüdrukule naeratades ja silmitsedes teda, jälle. "On ehk veel soovilugusid mida sa mängida sooviksid?" küsis poiss neiult kelmikalt, olles juba vaikselt valmis selleks, et ta peab jälle noodist mängima.

[Christie J. de Montemas]

"Tegelikult," alustas neidis kerge naeratuse saatel, "Ma lähen ja otsin paar nooti, et sa ei peaks kogu aeg seal käima.. Mul on selline kahtlane tunne muidu." Naeratanud veel korra Christole, tõusis Christie püsti ja asetas viiuli toolile, kõndides seejärel noodikasti juurde ning hakates sealt mõnda nooti otsima.

[Christopher C. Carm]

Chris naeratas tüdrukule kui too teatas, et ta läheb otsib ise noote. Poiss jälgis kuidas tüdruk kastis soris ja mingisuguseid noote otsis. "Mis lugusid sa otsid?" küsis poiss lõpuks uudishimulikult.

[Christie J. de Montemas]

"Em.. Kohe näed," vastas Christie taaskord turtsatades ja haaras siis kahe loo noodid. Ta jalutas tagasi tiibklaveri juurde ja istus enda toolile, võttes enne viiuli toolilt ära ja asetades selle endale sülle tagasi. Neidis ulatas Christole noodid ja muigas kergelt. Lauludeks olid siis Taylor Swift - Love Story ja Avril Lavigne - When You're gone. Mõlemad olid lihtsalt nii head laulud. Jasmine'le vähemalt meeldisid.