Öösel.

[Deily Winslow]

Deily hiilis vaikselt kuuenda toa uksest sisse. Kell oli midagi poolekaheteistkümne kanti ning ta poleks tahtnud Helenit üles äratada oma lärmamisega.. kui ta just juba üleval ei ole. Ly viskas oma naelikud vaikselt voodi kõrvale vaibale, pani ukse kinni ning maanus siis oma voodile istuma. Ta oli tahtnud juba varem tulla ja Mammult vabandust paluda, kuid oli kartnud, et too on tema peale liiga pahane.

[Helen Maria Waterfall]

Helen kõndis enda toa ukseni ning seisatas. Ta ei tahtnud sisse minna. Kohe üldse ei tahtnud. Kõige parema meelega oleks tüdruk lihtsalt tuba vahetanud, nii et keegi teine oleks tema asjad ära tooma. Kui see vaid võimalik oleks.. Ta ei tahtnud Deily´t näha ja tema pahast pilku endale tõmmata. Lihtsalt ei tahtnud.
Ohates hingas neiu sügavalt sisse ja välja, pilgutas kiirelt silmi ning lükkas seejärel ukse väga vaikselt lahti. Varvaste peal hiilides läks ta enda voodini, olles õnnelik, kuna kõik tundusid magavat. Alles voodis istet võttes, langes tema pilk Deily voodile, kus istus tüdruk ise. Äkitselt jäi Helen väga liikumatuks ja jõllitas naabrile otsa, suu kergelt lahti. See ei saanud võimalik olla! Tüdruku peas käisid tuhanded soovitused. Kõige tugevamini karjus hääl: Jookse! JOOKSE! Aga millegipärast ei kuulanud jalad sõna. Selle asemel istu Maria oma voodil ja jõllitas. Ta teadis, mis sealt tulema pidi. Mingi pahane pilk või pahased sõnad, mis väljendasid, kui väga Deily teda vihkas. Aga seda ei tahtnud Helen üldse kuulda.

[Deily Winslow]

Deily pilk kinnistus kohe uksele, kui koridoris kellegi samme lähenemas kuulis. Kui nad juba piisavalt lähedal olid, et võisid olla vaid kas seitsmendast, kaheksandast või nende enda toast, muutus tüdruk kergelt närviliseks. Helenit sisenemas nähes, hingas ta vaikselt välja ning hoidis tagasi soovi talle kohe kõik ära seletada. Kui sõbranna pilk lõpuks ainsal üleval oleval isiksusel siit toast peatus, naeratas Ly kergelt. Nii, aitab jamast.. Tüdruk tõusis püsti ning kõndis vaikselt, teisi üles äratamata, sõbranna voodini ning.. kallistas teda siis järsku. "Anna andeks, Mammu." lausus ta poolsosinal ning jätkas siis kiirelt "Ma ei tahtnud sulle üldse nii öelda ja ma ei mõelnud seda tõsiselt, ausõna. Ma olin lihtsalt natukene.. mai teagi mis ma olin. Igaljuhul oli minust ebaõiglane kogu oma paha tuju sinu peale välja valada." Deily eemaldus sõbrannast ning ohkas siis kergelt.[/color]

[Helen Maria Waterfall]

Helen oli nii kindel, et Deily hakkab karjuma. Nii et kui tüdruk hoopis naeratas, ei suutnud Maria oma silmi uskuda. Ta oli kindlasti valesti näinud. Eksole? Deily kõndis tema voodi poole ja neiu peas käis ikka veel see sama nõuanne. Deily pidi ta lihtsalt ära tapma. Kindlasti. Aga Deily kallistas teda. KALLISTAS! Heleni aju tabas täielik lühis. Kuidas see võimalik oli? Ta pidi talle peksa andma või midagi säärast. Vähemalt karjuma! Aga ta KALLISTAS! Veidi hilinenult embas Helen naabrit vastu. Kuuldes tema vabandus, arvas ta algul, et oli valest aru saanud. Kui Deily aba taas eemal oli, raputas Maria kiirelt pead. "Ma arvasin, et sa lööd mu maha," oli kõik, mida ta öelda suutis.

[Deily Winslow]

Deily muigas kuidagi poolkurvalt, suutmata ilmselt otsustada, mis tuju tal praegu olema peaks. Vähemalt nad ei tülitsenud.. ja vabandus on kaa öeldud. "Miks ma sind maha lööma peaks ? Okei, ma läksin Nate'iga tülli ja ta ilmselt vihkab mind elulõpuni aga see asi oleks tulnud nagunii kunagi ära lahendada. Mul on.. hea meel, et sa mulle kõik ära rääkisid. Oleks.. noh, oleks halb olnud, kui kõik oleks niimoodi edasi läinud." vastas ta vaikselt naabrile ning istus siis tema kõrvale, voodile. Ta oleks võinud kasvõi terve maailmaga tülis olla, aga kui tema ja Heleni vahel kõik okei oli, oli kõik hästi.[/color]

[Helen Maria Waterfall]

Helen haaras Deily käe ning naeratas rõõmsalt. "Ma ei tea. Ma arvasin, et sa ei tahtnud seda teada. Või.. Ma ei tea. Ma arvasin, et sa lööd mu lihtsalt maha," selgitas ta pead raputades. Tegelikult ei olnudki ta kunagi jõudnud lõpuni mõelda mõtet, miks Deily ta maha pidi lööma. Enda narruse peale turtsatades jõudis neiule lõpuks kohale, mis neiu öelnud oli. "Ma ei usu, et Nate sind elu lõpuni vihkab. Noh.. Ta ei saaks. Ma ei usu." Maria raputas pead. Ta tõesti ei oleks uskunud, et poiss oleks Deily´t vihata suutnud.

[Deily Winslow]

Deily näole ilmus rõõmus muie, kui Mammu lõpuks väikeseid märke andeks andmisest ilmutama hakkas. Viimase arvamuse peale turtsatas tüdruk kergelt. "Nii või naa pole tal just eriti hea meel viibida ühes ruumis tüdrukuga, kes talle korvi andis.. Aga see pole praegu oluline, eks ?" väänas Ly kiirelt teema kõrvale. Tal polnud mingit tahtmist rääkida Nate'ist või sellest mis seal toimunud oli. Piisas juba täiesti sellest, et see üldse toimunud oli.[/color]