|
|
Post by Nathaniel Fairth on Aug 25, 2009 12:06:37 GMT 3
Nathaniel istus kivil järve ääres ja mõtles. Ta oli eelmine päev Deilyga rääkinud. Tuli välja, et tänu Helenile, tüdruk teadis Nate tunnetest ning see ei olnud kahjuks hästi lõppenud. Ja kuigi Nate oli pahane, et Maria Deilyle rääkinud oli, avastas ta, et praegu tahaks ta just tema seltsi. Võtnud kotist oma kaustiku ning hariliku, keeras ta tühja lehe ette ning hakkas joonistama.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 25, 2009 22:04:08 GMT 3
Helen jalutas huulde hammustades järve poole, teades, et võib Nate sealt leida. Ohates nägi ta poisi selga ning peatus kerge kahtlusega. Ta ei olnud ju ikkagi kindel, et oli õige tegu niimoodi nooruki ette ilmuda. Sest tema oli ju kõik ära rikkunud. Lõpuks alla andes ja ennast edasi minema sundides, kõndis Maria Nate´i juurde. "Mm, hei," sõnas ta vaikselt, vaadates noorukit, kes istus samal kivil, kus Helen oli istunud päeval, mil Regin ja Deily oma rasedus-nalja mängisid. Selle peale tekkinud muiet alla surudes, saatis ta poisile mureliku pilgu. "Ma tean, et ma ei oleks tohtinud tegelikult Deily´le midagi rääkida, aga.. Ma ei teagi, mis mul hakkas. Ma lihtsalt pidin talle rääkima! Anna andeks, aga.. see tundus nii ebaõiglane, et ta.. Et ta nii teeb. Anna andeks," sõnas ta oma käsi mudides ja jalgu jälgides. Ta oli täiesti kindel, et Nate süüdistab kõiges juhtunus teda. Kes muu oligi süüdi? Kes oli Helenil käskinud Deily´le rääkida ja seeläbi kõik ära rikkuda? Mitte keegi, peale tüdruku enda.
|
|
