Öösel.

[Deily Winslow]

Deily hele naer kostus ilmselgelt juba enne tema sisenemist kuuendasse tuppa sisse. Kui ta aga uksetaha jõudis, sundis ta end vait jääma - teised ilmselt magavad ikkagi. Tüdruk tegi ukse ettevaatlikult lahti, võttis kossid jalast, viskas palli voodile ning läks siis ise sellele järgi. Riided öö omade vastu ära vahetanud, soris ta mõnda aega oma kotis, võttis siis taskulambi, raamatu ning sussid. Lambi sisse lülitanud, ajas ta endale sussid jalga.
Ly hiilis kikivarvul kapi juurde, kuigi teadis, et keegi oli nagunii juba üles ärganud ning hiilimine ei aidanud midagi, ronis kappi, sulges ukse (nii palju kui see võimalik oli) ning asus siis rahulolevalt lugema.

[Helen Maria Waterfall]

Helen oli just nägemas unenägu, kus tal oli väike armas küülik, kelle eest ta kogu hoole ja armastusega hoolitses, kui tema teadvuses sai väikesest armsast küülikust mingi väga valjult naerev koletis.
Võpatades avas tüdruk uniselt silmad ja hõõrus neid natuke aega. Seejärel tõusis ta haigutades istukile, tahtes teada, mis tema mõnusat und segas. Unesegaselt märkas ta ust, mis just kinni läks. Olenemata sellest, et ta oli täiesti veendunud, et ta kujutas seda ette, tõusis neidis voodist ning kõndis kapi juurde. Haigutades avas ta kapiukse ja jõllitas otsa seal istuvale Deily'le. "Jumal küll, nii sa siis üritadki oma raamatuarmastamissaladust varjata? Ära muretse, ma ei löö sind maha, et need sulle meeldivad," pomises ta haigutust alla surudes ja toakaaslasele üht unist pearaputust saates.

[Deily Winslow]

Deily kiljatas umbes täpselt nii valjusti, et terve maja seda kuulma pidi, kui kapi uks avanes. Kui Helen talle otsa vaatas, sai ta vastu absoluutselt kõige mõrvarlikuma pilgu terve maa peal. "Mis sa tahad mind SURNUKS ehmatada või ?" küsis ta etteheitvalt, kuid ohkas siis lihtsalt. Taskulamp oli maha kukkunud ning raamat kaa.. ilma õige järjeta. Tüdruk võttis asjad uuesti üles, otsis õige lehekülje üles, pani sinna järje vahele ning suunas siis lõpuks, peale mitmemitme minuti möödumist lambi otse Mammule näkku. "Mis sa ütlesidki ?" tüdruku näole hakkas aegamisi tagasi tulema see lustakas ilme, mis seal tavaliselt puhkas.

[Helen Maria Waterfall]

Helen tõstis uniselt käe silme-ette, et ennast äkilise ereda valguse eest kaitsta. "Ah, vahet pole," haigutas ta silmi pööritades ja neid kohe kinni pannes. Tüdruk toetus kapi uksele, panemata üldse tähele, kas toakaaslased on ka üles ärganud või ei. "Miks sa kapis oled?" küsis ta lõpuks, haigutades taaskord ja tundes, kuidas silmad vägisi kinni vajuvad.

[Deily Winslow]

Deily muigas lõbusalt, lülitas siis taskulambi välja ning ütles siis sellise teadja tooniga "Seda ma arvasingi." End veidi vasakule nihutanud, et Helenilegi ruumi teha, vaatas ta küsivalt tolle poole. "Tahad kaa tulla ? Siia täitsa mahub, kastead.." mainis ta ning haaras siis oma kintsu alt ühe ettejäänud kinga. Viitsimata mõelda, kelle oma see on, asetas ta selle ilusti kapi ette maha. "Küsimus on pigem selles, et miks sa pole ?" vastas Deily lustaka sädemega silmis ja sellise tooniga, ngau arutaksid nad praegu 'kas olla või mitte olla.'

[Helen Maria Waterfall]

Kuna Helen oli tõsiselt unine ja tema voodi tundus tõesti väga kaugel olevat, astus ta haigutades kappi, mõtlemata üldse, kui rumal see võis olla. "Kas sa ei saanud voodis und või? Või oli voodi liiga kaugel?" küsis ta, toetades pea kapi seina vastu ja lastes silmadel pooleldi kinni vajuda. Muidugi ei tulnud Mariale nii unisena meelde, milliste kommetega Deily oli. Mingisugune jope oli tal juustes, kuid tüdruk ei pannud seda peaaegu üldse tähelegi.

[Deily Winslow]

"Ma alles tulin, ma pole unine.." vastas Ly lihtsalt ning naeratas kergelt. Mitte lõbusalt vaid.. lihtsalt. "Mis sa arvad.." alustas ta nüüd järsku sellise ülikavala tulukesega silmis. ".. kui teeks midagi ?" Tüdruku häälest oli juba aru saada, et ta kavatses üsna ilmselt midagi korda saata. Ja mitte üksi. Mitte seekord. Helen tuleb kaa."Pole sa nii unine midagi, aja sussid jalga ja vsjoo. Lähme õue !" Deily naeratas laialt, kui juba püsti hüppas ning sõbrannat kättpidi kaasa tiris.

[Helen Maria Waterfall]

Helen avas just suu, et oma arvamust avaldada, kui talle mingi tolmurull ninna lendas ja ta aevastama hakkas. Lõpetades raputas ta pead ja avas silmad, suutes neid nüüd ka natuke aega lahti hoida. "Deily, jättes mainimata fakti, et ma ei tee endiselt sinu lollusid, olen ma niikuinii liiga unine, et siit toast välja jõuda. Ma jään enne magama," haigutas ta, unustades isegi kätt suu ette panna. Silmi hõõrudes vaatas ta sõbrannat, kes teda kapist välja tiris ning tõusiski püsti, toetudes Deily'i õlale.

[Deily Winslow]

Deily hakkas taas oma heleda häälega naerma, kui Helen köhima hakkas. "Helen, jättes mainimata fakti, et ma nagunii ei kuula su vastuväiteid siis.." Tüdruk patsutas teatraalse kaastundega sõbratari seljale. ".. sa ei laseks mul ju ÜKSI õue minna ? võimis ? Tead.. ma võin ära külmuda. ja see siin on ohtlik kant kaa, you know." vuristas ta ning järgmisel hetkel tiris juba tüdrukut uksest välja, öise õhu poole. Keda see ikka huvitas, et neil vaid lühikesed magamis riided seljas olid.

[Helen Maria Waterfall]

Helen haigutas taas ja kõmpis tüdrukule järgi. "Noh, jah, sul on vist õigus," pomises ta õue astudes. Alles mõne hetke pärast sai ta aru, kui külm seal oli. "Prr, siin on ju ropult külm!" hüüatas ta, tõstes enda käed paljaste käsivarte juurde ja hõõrudes neid sooja saamiseks. "Deily, sa oled hull! Me peaksime ammu magama," pomises ta lõpuks, vaadates taevas olevat täiskuud.

[Deily Winslow]

Deily turtsatas rõõmsalt naerma. "Tsill noh. Võta vabalt !" teatas ta lõbusalt ning kujutles endamisi, et lumi on maas. Tüdruk keerutas ennast mitu korda ning potsatas siis maha pikali, hakates muru peale lumeinglit tegema. "Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg, millal si-ina tu-uleed.. valmis mul juba pliiatsid ja su-uuled.." laulis tüdruk lõbusalt ning viipas siis Helenitki. "Tule nüüd, kaua sa ikka seisad seal hangede keskel." naeris ta nign vehkis siis käte ja jalgadega edasi. Ta t õ e s t i ootas jõule.

[Helen Maria Waterfall]

Helen turtsatas oma pingutustele vaatamata naerma ja vaatas kulmukergitusega oma toakaaslast. "Kas sa läksid lõplikult hulluks?" küsis ta lähemale astudes ning sõbrannale üht hindavat pilku saates. "Ma arvan, et nad peaksid su hullumajja trantsportima. Seal oleks sulle kõige õigem koht." Rahulolevalt naeratades istus tüdruk siiski maha. Enda käed ümber põlvede asetanud, vaatas ta enda kõrval lamavat, siputavat ja laulvat Deily't. "Täitsa lõpp, kui hull sa oled," pomises ta turtsatades.

[Deily Winslow]

"Ma ei usu." vastas tüdruk ikkaveel pooleldi naerdes, kuid sellise kuidagi arutleva tooniga. "Näiteks.. üks hull hakkas paberitest lumehelbeid tegema enda tuppa, et tal aasta läbi jõulud oleksid. Aga mina olen targem - ma lähen lihtsalt öösel õue." seletas tüdruk naeratades ning vaatas siis Mammu poole, kes ta kõrvale maha istus. "Noh, ega sa ise kaa parem pole." vastas ta tolle viimasele avaldusele lõbusalt. "Mõtle, sa istud ühika ees murul, mingisuguse imeliku tõmbleva inimese kõrval, mis siis, et paljudes akendes põlevad veel tuled ja kõik võivad sind näha." teatas ta kahjurõõmsalt ning lisas siis "Need on edusammud, Mammu, edusammud.

[Helen Maria Waterfall]

Helen lõi vaikselt Deily't ning pööritas silmi. "Keegi ei tea, et see mina olen. Pealegi teavad kõik, et mind on sinusuguse nuhtluse järgi vaatamisega karistatud," sõnas ta kindlalt, saates siiski pilgu nendele tuledega akendele. "Jah, nad ei saa pimeduses aru, kes ma olen," kordas ta ennast, noogutades veendunult. Seejärel vaatas ta taas Deily't. "Sa oled ikkagi hull."

[Deily Winslow]

"teavad küll, kõik teavad, k õ i k. ja aru saavad nad kaa." vastas Deily sellise 'ähvardava' tooniga ning hakkas siis taas naerma. Viimast fraasi kuulnud, naeratas tüdruk õilsalt. "ja paganama uhke selle üle." vastas ta püsti hüpates ning eeskujulikult naeratades. "Tule, lähme muugime sööklasse sisse. Ma tahan pirni." Ly tiris tüdruku kättpidi üles ning pistis siis söökla poole jooksu, teades, et Mammu järgneb talle. Kasvõi tema takistamiseks.[/color]