Lõunal.

[Christopher C. Carm]

Chistopher naeratas kui kaks tüdrukut üksteisega viisakusi jagasid, üksteise tädi tütardest või umbs nii. Poiss vaatas tüdrukut ja kui oli kuulnud küsimust muutus noormehe nägu valgemaks kui see tavaliselt oli. Kuid kuuldes õdede-vendade kohta muutus noormehe nägu täiesti kriitvalgeks, poiss teadis, et ühel hetkel peab ta sellest asjast üle olema kuid noormees polnud kindel millal see üks hetk on. "Mul on vanem vend Hanz, ta on poliitik ja ei oska kitarri mängida," lausus noormees ning lisas "Ja mul oli õde," . Poiss peatus ning mudis oma pöialt, samal ajal mõeldes kas midagi öelda või mitte kuid kui juba rääkima hakata siis lõpuni "Ta nimi oli Carmen ja ta oskas kitarri mängida, paremini kui mina" Chris raputas kurvalt juukseid silme eest ära ning korraks tahtsid talle silme ette tekida need kujutluspildid sellest, kuidas politsei seisab ta ukse ees ja teatab, et nii ta ema kui õde on surnud.

[Deily Winslow]

Tüdruku pilk muutus natuke murelikumaks, kui Chris veidi kahvatumaks läks selle küsimuse peale. Venna jutu juures pani see kitarri mainimine teda veidi muigama, kuid kui ta järgmist lauset kuulis, kadus see muidugi kohe. Deily ilme muutus kohe kaastundlikuks, mis siis, et paljudele see ei meeldinud. Seda ta siiski ära hoida ei suutnud. "Mul on väga kahju." lausus tüdruk seda tõsiselt mõeldes.

[Christopher C. Carm]

"Ma tean, " lausus noormees kurvalt ning vaatas tüdrukut. [colro=blue] "Aga kas sul on veel õdesid-vendi, peale selle kes kitarri mängida oskab?" [/color] viis poiss juttuteema kõrvale, tehes nii, et nad räägivad tüdruku perekonnast. Chistopheri näkku oli taas tulemas veidike värvi ning poiss avastas endamisi, et ta on tugevamaks muutunud, vähemalt surmadest rääkides. [/i]

[Deily Winslow]

"Mul on veel -" alustas tüdruk natuke liiga suure õhinaga, kuid parandas oma tooni kohe, kui talle meenus, et nii pole just väga viisakas. "See tähendab, mul on väiksem vend .. kes ei oska kitarri mängida." lõpetas ta nüüd sellise lihtsa tooniga, julgemata igaksjuhuks liiga tuhinasse sattuda selle rääkimisega. "ja siis vanem.. ta käib ülikoolis ja oskab kitarri mängida." lisas ta viimase detaili oma vendade kohta.

[Christopher C. Carm]

Noormees naeris kui tüdruk liialt suure õhinaga alustas, Chissile meenutas tüdruk üht suurt rõõmupalli, kellega koos olles oli võimatu kaua kurb olla. "Ma olen oma pere pesamuna, mul pole aimugi kuidas võib elu olla näiteks noorema vennaga." lausus poiss naerdes, ta jättis ütlemata, et oli peres pesamuna, oli kuna vennaga kahekesti on neil perekonda teha, eriti kui ta pole vennaga üle mitme kuu üldse suhelnud. "Mida su vanem vend üldse õpib?" küsis noormees tüdrukult viisakalt.

[Amanda F. Stuart]

Uks avanes ja sisse astus erepunaste juustega neiu. Amanda sulges ohkega enda järel ukse ja hoidis käes oma viiulikohvrit. Neidis jalutas magamistuppa ja jäi uksel seisma. Neidis vaatas kordamööda kõigile otsa. "Eem, tere!" ütles Amanda suht vaikselt, aga piisavalt valjult, et seda oleks kuulda olnud. Neidise pilk läks jälle võõrale, kes ta voodil istus ja siis toakaaslastele.

[Christopher C. Carm]

Uks avanes ja sisse astus Am, keda noormees koheselt märkas. "Oh, hei Amanda!" tervitas noormees tüdrukut ja vaatas siis Lyle otsa, kes istus Amanda voodi peal, mõeldes kas tüdrukule öelda või mitte, otsustades lõpuks mitte öelda, et kui Amandale ei meeldi, et tema voodi peal istutakse, siis ütleb seda tüdruk ise.

[Deily Winslow]

"Oh, see on super lihtsalt.. tegelt kaa. Nooremad vennad ruulivad." vastas Deily laia muige saatel ilma igasuguse irooniata. "See oli vist-" alustas tüdruk taas, kui uks avanes ning sisse tuli üks tüdruk. Teiste toakaaslane vist. "Tere." vastas Ly särava naeratusega ning jätkas siis kohe "Ma olen Deily, kuuendast toast, mis su nimi on ?" D vaatas huvitunult tüdruku poole, mõeldes endamisi, et kas see voodi kuulub sellele samale tüdrukule või nende neljandale toakaaslasele, keda ta veel kohanud polnud. Vist.

[Amanda F. Stuart]

"Meeldiv. Amanda," lausus Manda. Neidis vaatas korra veel ringi nagu tummasammas ja läks siis oma kummutini. Neidis asetas oma viiulikohvri kummutile.

[Christopher C. Carm]

Noormees naeratas tüdruku nooremadte vendade ruulimis kohta, ta ei teadnud kas see tõsi on. Tema vanema venna käitumise järgi, oleks võind ju järeldada, et tegemist oli irooniaga või oli nende kahe venna suhe lihtsalt teistsugune. Chistopher vaatas korda mööda otsa Deilyle ja Amandale, oskamata midagi öelda, Ly oli end väga hästi tutvustanud ja millegi pärast uskus, et Am on samasugune, viisakas.

[Deily Winslow]

"Mul ka.." vastas Ly rõõmsalt ning lisas siis kohe seletavalt juurde "Meeldiv, ma mõtlen." Tüdruk vaatas nüüd lõbusal pilgul oma kolme uut tuttavat. Paaniline suhtleja nagu ta oli, ei suutnud ta ka seekord vait püsida. "Mis aineid te võtate ? Kuigi.. ma olen teid vist juba mõndades ainetes näinud." ütles ta otseselt mitte kellelegi aga neid kõiki mõeldes.

[Amanda F. Stuart]

Amanda oli lihtsalt parasjagu segaduses ja tal polnud just kõige parem päev olnud. Neidis manas näole kerge naeratuse ja toetas end siis vastu oma kummuti äärt. "Erialaks laulmine, lisaks klaver ja kunst," vastas Amanda.

[Deily Winslow]

Deily kergitas üpris üllatunult kulmi. "Sul on kaks lisa ainet ? ma ei teadnudki, et kahte lisa ainet saab valida.." ütles ta taas sellise arutleva tooniga, kuid samalajal mõeldes, et näitlemine on ju kaa mõnes mõttes teine lisa tund. Aga võibolla käib ta seal kaa ? "ja siis mängid veel viiulit ja.." jätkas Ly, kuigi see oli nüüd juba üsnagi oletus, ta oli ainult viiulikarpi näinud - võibolla tähendas see hoopis midagi muud.

[Amanda F. Stuart]

"Ma lubasin direktrissile, et käin mõlemas lisatunnis korralikult, aga kui ma kuskilt puudun siis ta võtab ühe lisaala vähemaks," lausus Amanda. Neidis vaatas korra muigega oma viiulikohvri poole oma seljataga. "Viiulit 14 aastat, klaverit ja klavessiini 12 aastat ja kitarri 11 aastat ja laulmist umbes 17 aastat vist," lausus Amanda loendades ja meenutades millega ta kui kaua tegelenud oli..

[Deily Winslow]

Tüdruku silmad läksid sõna otseses mõttes pärani, kui ta Amanda pillioskustest kuulis. "Sa oled kas lapsgeenius või viiekümne aastane." vastas Deily imestunud toonil. Arvestades, et ta ise oskab kitarril ühte lugu, klaverit ei oskagi ja tantsimises kaa just eriti proff pole siis.. jah, see kool siin ei olnud ilmselt inimestele, kellele need asjad hobiks on. Siin olid ikka tõelised ässad koos. "Wow." oli ainus, mis ta suutis kuuldavale tuua. Ta oli t õ e s t i imestunud.