|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 12:56:07 GMT 3
Deily lihtsalt ignoreeris seda hip-hopi ja õpetaja teemat, kuna ta teadis, et tantsimist tahtis ta üsna hästi teha. Ja see tähendas, et tunnis kavatses ta õppida, mitte pahandusi korraldada. Mitte, et ta neid kunagi k o r r a l d a n u d oleks olnud. Need lihtsalt.. juhtusid tema lähedusse sattuma. Pahandused, ma mõtlen. Viimast küsimust kuulnud, turtsatas tüdurk lõbusalt. "Sina ju ei vastuta, mingeid tubade vahelisi punktidega võistlusi siin kaa pole. Milles probleem ?" õrritas ta lõbusalt naabrintskajat.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:01:18 GMT 3
Helen pööritas silmi ja tundis, kuidas tal pea juba sellest tegevuses ringi hakkab käima. "Probleem on selles, et.. me oleme sort of sõbrad, nii et.. Ma ei taha, et keegi mu sõpradest niimoodi käituks," lõpetas ta lõpuks, jõllitades enda kokteilitopsi. Tüdrukul oli alati raske tunnetest rääkida ning öelda välja, et ta Deily käekäigust hoolis, oli kuidagi imelik. Maria oli harjunud, et räägitakse ainult vihkamisest ja sellest kui loll ta on, nagu kodus kombeks. Pead raputades pöördus ta kaaslase poole. "Mõistad?"
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:05:53 GMT 3
Deily naeratas kaastundlikult ning rääkis siis sellise tooniga, nagu ta räägiks kolme aastasega. "vaata, Mammu, mina ei taha kaa, et sina nii käituks. Sul jäävad kõik lõbusad asjad tegemata. Aga ma ei saa sinna midagi parata, eks ? Kuigi ÜKSKORD võtan ma kätte ja tirin su kuskilt kaasa ja lasen sul kaa elu nautida. Näiteks, kui sul kunsti tunni ajal vihma sajab.. siis lähme õue tantsima." teatas ta lõpetuseks särava naeratusega ning lisas lõpetuseks. "Nägid ju - mõistan," kuigi ta sai üsna täpselt aru, mida Helen tegelikult oli mõelnud.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:13:34 GMT 3
Helen virutas endale käega vastu laupa ja urises pahaselt. "Ma teadsin, et sellest ei tule midagi välja!" hüüatas ta naeratades. "Sa oled selleks liiga võimatu. Ja ma tulen sinuga välja vaid juhul, kui hip-hop'i õpetaja seda käsib. Muidu.. Ma jumaldan kunsti." Turtsatades sättis tüdruk ennast mugavamalt istuma. "Tead, mul said küsimused otsa. Sinuga pole niikuinii mõtet vaeva näha," sõnas ta lõpuks, lõpetades oma kokteili. Lauakaaslasele üht lõbusat kulmukergitust saates küsis ta: "Noh, kas sukeldume taas koolimaailma?" Naerdes raputas ta pead.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:18:55 GMT 3
"Mismõttes ei tule ?" hüüatas tüdruk nördinult, lõigates Helenil kohe peale esimest lauset jutujärje ära. "Muidugi tuleb. Tantsida me ju oskame ja vihma sajab kaa aegajalt. Võimis ?" teatas ta, olles täitsa kindel, et Mammu oli nende tantsimise plaanist rääkinud. Järgmisi lauseid kuuldes oli aga tema enda kord silmi pööritada. "Kunst on õues tantsimine. Kunst on elust kõike võtmine ja kunst on see, kui sa lõpuks ometi midagi TEED, mitte lihtsalt ei eksisteeri." seletas tüdruk, lastes oma toonil veidi liiga valjuks minna ning suuri zeste kaasa tehes oli ta peaaegu püsti tõusnud. Endal paljusid häiritud pilke nähes, turtsatas tüdruk naerma, võttis oma söömata asjad kätte ning noogutas siis viimase küsimuse peale. "Läki." lausus tüdruk, pakkis oma burgeri lahti, viskas prügikastist möödudes pakendi sinna sisse ning lõi siis õue jõudes hambad sinna sisse.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:23:59 GMT 3
Helen turtsatas naerda, kui ta sai aru, et Deily räägib nende - enda - vihmatantsuplaanist. Pead raputades, kuid otsustades mitte vastu vaielda, kõndis ta söögikohast välja. "Ma teen ju midagi," sõnas ta uksest lahti lastes. "Ma joonistan ja tantsin ja elan." Naeratades jalutas ta mööda tänavat kooli poole, vaadates ümberringi kõndivaid inimesi uurivalt. Ühtki koolikaaslast ei olnud nagu näha. Kõik olid selleks liiga vanad või noored.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:24:46 GMT 3
Helen turtsatas naerda, kui ta sai aru, et Deily räägib nende - enda - vihmatantsuplaanist. Pead raputades, kuid otsustades mitte vastu vaielda, kõndis ta söögikohast välja. "Ma teen ju midagi," sõnas ta uksest lahti lastes. "Ma joonistan ja tantsin ja elan." Naeratades jalutas ta mööda tänavat kooli poole, vaadates ümberringi kõndivaid inimesi uurivalt. Ühtki koolikaaslast ei olnud nagu näha. Kõik olid selleks liiga vanad või noored.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:28:05 GMT 3
Deily kortsutas kulmi, vangutas pead ning neelas siis kiirelt suutäie alla. "Kõik teevad seda. Tead miks kunstnikud narkomaanideks hakkavad ? sest neil pole midagi muud teha." teatas Deily, olles endas täiesti kindel. "Aga noh.. sa pead oma elule VÜRTSI lisama. Mida sa suurena oma lastele räägid ? et sa õppisid koolis ainult viitele ja olid kunstis totaalne priimus ? Mida nad sellest siis arvama peavad ? on vaimustuses või ? kahtlen. Palju huvitavam oleks kuulda, et sa rallisid neljateist aastaselt oma kutiga mööda maailam ringi ning tegid neli korda aborti. Vot nii." Lõpuks ometi sai ta uue ampsu võtta.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 13:39:11 GMT 3
"Mm, Deily, ma olen juba kuusteist. Ma ei saaks kuidagi minevikku minna ja neljateistaastaselt oma kutiga - keda mul muideks polnud - ringi rallida. Pealegi oleks äärmiselt taktitundetu oma lastele rääkida, et ma olen neli nende vanema venna-õe lootust ära tapnud. Th, Deily, sa ei mõtle ikka üldse," sõnas ta pead raputades ja muiates. "Sa oled ikka üks lootusetu probleemitekitaja." Vaadates, kuidas sõbranna oma purgerit sööb, pööritas ta silmi. "Ja võimatult aeglane sööja oled sa ka." Ohates kõndis ta edasi, surudes oma käed taskusse, silmitsedes maad enda jalge ees.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 13:42:11 GMT 3
"Mõtlen KÜLL. Siis ei peaks nad vähemalt päevast päeva kuulama kiunumist nende kolmede üle." väitis ta kohe vastu, kujutledes endamisi ette tuleviku Helen'it, kes kolmele väiksele Helenile loengut peab, teemal 'kool ennekõike'. "Ega ma meelega. ja ma allles avasin selle burgeri !" jõudis ta ennast ka igas asjas õigustada.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 17, 2009 16:06:16 GMT 3
Maria turtsatas ja raputas pead, nagu oleks tema kõrval üks sõnakuulmatu põngerjas. "Ma lõpetan sinuga varsti rääkimise, kui sa jätkad minu mõtlemisviisi maha laitmist," sõnas ta käsi rinnale ristates ning jäärapäiselt taevast vahtides. Mõne hetke pärast tüdines ta aga lolli mängimisest. "See ei loe. Sa sööd ikkagist aeglaselt. Kuhu me nüüd lähme üldse ja mida me teeme?" Helen kergitas paremat kulmu ja naeratas, vaadates Deily'le küsivalt otsa.
|
|
|
|
Post by Deily Winslow on Aug 17, 2009 20:12:26 GMT 3
Deily üllatus tüdruku esimese lause peale nii kõvasti, et ajas endale burgerit kurku. Pikalt köhinud ja lõpuks veendunud, et ta ikka edasi elab, vaatas ta tollele sellise imelik-oled-vä pilguga otsa. "hea nali." mainis ta lõpuks kulme kortsutades ning sammus siis rahulikult edasi. "Ma söön täpselt nii aeglaselt, et mu .. ee.. seedeelundid söögigsa harjuda jõuaks." improviseeris tüdruk ning naeratas siis laialt. Küsimust kuulnud kehitas ta vaid õlgu. "Sinna kuhu jalad kannavad ja seda mida süda ihaldab." Ly muigas lõbusalt.
ot: see teema on lõpetatud, võib lukku panna. (:
|
|
