|
|
Post by Thomas McQuinn on Aug 13, 2009 19:19:52 GMT 3
Thomas jälgis, kuidas Amanda lavale läks ja jälgis ka esinemist. Talle meeldis see. "Hea," lausus ta vaid lühidalt, kui neidis tagasi baarileti juurde jõudis. Thomasel oli käsil juba kolms viski.
|
|
|
|
Post by Brian Miller on Aug 13, 2009 19:25:23 GMT 3
Ka Brian plaksutas, kui tüdruk laval lõpetas. See oli ilus.
|
|
|
|
Post by Jane Smith on Aug 13, 2009 19:27:35 GMT 3
Direktriss läks tagasi mikrofoni juurde, ka ise plaksutades. "Braavo, see oli suurepärane" lausus ta ning naeratas. "Ning nüüd palun ma lavale Catherin Nella Heatling'i" lausus ta ning naeratas, kui siis taas lava kõrvale läks, et esineja saaks alustada.
|
|
|
|
Post by Catherin Nella Heatling on Aug 13, 2009 19:32:25 GMT 3
Nella plaksutas ning muigas endamisi, kui kuulis et nüüd on tema kord. Tüdruk läks lavale ning istus koheselt klaveri taha. Ta peatus hetkeks ning rahunes, sest klaverit mängind ja laulnud ta korraga polnud. Vähemalt mitte teistele esitanud. Peagi kõlas eelmäng ning peagi hakkas Nella ka laulma: Makin' my way downtown, Walkin' fast, Faces pass and I'm homebound. Starin' blankly ahead, Just makin' my way, Makin' a way through the crowd. And I need you, And I miss you, And now I wonder... If I could fall into the sky, Do you think time would pass me by? 'Cause you know I'd walk a thousand miles If I could just see you... Tonight. It's always times like these When I think of you, And wonder if you ever think of me. 'Cause everything's so wrong And I don't belong. Livin' in your precious memory. 'Cause I need you, And I miss you, And now I wonder... If I could fall into the sky, Do you think time would pass me by? 'Cause you know I'd walk a thousand miles If I could just see you... [ Vanessa Carlton Lyrics are found on www.songlyrics.com ] Tonight. I, I, don't wanna let you know I, I, drown in your memory. I, I, don't wanna let this go. I, I, don't. Makin' my way downtown, Walkin' fast, Faces pass and I'm homebound. Starin' blankly ahead, Just makin' my way, Makin' a way through the crowd. And I still need you, And I still miss you, And now I wonder... If I could fall into the sky, Do you think time Would pass.. us by? 'Cause you know I'd walk a thousand miles If I could just see you... oh oh If I could fall into the sky, Do you think time would pass me by? 'Cause you know I'd walk a thousand miles If I could just see you. If I could just hold you.... Tonight. www.youtube.com/watch?v=dAXnPrWvZak |
|
|
|
Post by Amanda F. Stuart on Aug 13, 2009 20:57:38 GMT 3
"Ma tänan," ütles Amanda Tomile. Neidis võttis oma klaasi ja maksis viski eest. "Tegelikult ma peaks direga rääkima äkki ma saan ühe loo pärast veel laulda," lausus Amanda muigega ja võttis lonksukese oma joogist.
|
|
|
|
Post by Alicia Myers on Aug 13, 2009 21:01:51 GMT 3
Alicia sisenes saali just siis, kui üks tüdruk oli oma laulu lõpetanud. Ta plaksutas koos teistega, kõndides samal ajal saali teise otsa, kus ta märkas väikseid laudu ja toole nende ümber. Enamus neist olid tühjad, aga ühe taga märkas tütarlaps endavanust koolikaaslast istumas. Mis pilgu temale oli viinud, olid tüdruku punased juuksed. Ta ei olnud kooli peal veel ühtki punapead peale enda ja selle üksinda istuva tüdruku märganud, kui välja arvata see Alicia arvates natuke imelik neiu, kellega Alicia rääkima isegi ei julgenud minna. Kes teab, ta iseloom võis olla sama äge kui riietumisstiil. Pealegi polnud tema juuksed loomulikult punased, vaid värvitud. Niisiis sammus Alicia kindlal sammul edasi, kuni jõudis selle tüdrku lauani. "Tere, kas ma tohin siia istuda?" küsis ta naeratades. Alicia märkas võõra kleiti ja ta kulm läks vaevumärgatavalt kortsu, kuna tema oli sellele tutvumispeole tulnud teksapükste ja T-särgiga, mis pani teda arutlema, et kumb oli dresscode'i vastu eksinud, või kas sellel peol üldse dresscode oligi.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 14, 2009 11:23:19 GMT 3
Helen plaksutas koos teistega, olemata tegelikult laulu õieti kuulnudki. Alles siis, kui järgmine inimene lavale astus, hakkas ta tähelepanu pöörama. Olles just laulu sõnadesse süvenenud, ei pannud ta kellegi lähenemist tähele. Alles siis, kui keegi üsna lähedal rääkima hakkas, võpatas ta ja pööras oma pilgu kooliõele. "Ee, tere. Jah, muidugi võib," vastas ta kiirelt, naeratades alles viimasel hetkel, kui talle see viisakus meelde tuli. Olles märganud tütarlapse juuksevärvi - mis jäi küll Maria enda omale alla -, naeratas ta juba vabamalt. Tal ei olnud kunagi olnud võimalust rääkida inimesega, kellel oleksid samuti oranžid või punased juuksed. "Mina olen Helen Maria," sõnas ta natukese aja pärast vaikselt, suutmata oma häält kõvemaks sundida.
|
|
|
|
Post by Alicia Myers on Aug 14, 2009 11:42:19 GMT 3
Alicia kulmukortsutus kadus nagu võluväel, ja siis kaunistas tema nägu jälle särav naeratus. Ta istus toolile Heleni kõrval, silus pisut oma pluusi ning pöördus siis jälle koolikaaslase poole. "Alicia," tutvustas ta ennast, imestades vaid õige pisut selle üle, miks Helen nii vaiksalt räägib. "Kas sa oled siin esimest aastat?" uuris ta, kui oli pisut mõelnud ja otsustanud, et Helen võis kuusteist olla küll. "Mina olen. Ma ei tea praktiliselt mitte kedagi siit, välja arvatud oma toakaaslasi ja noh, nüüd sind," jätkas ta enne, kui Helen oleks jõudnud vastata, aga neiu eeldas, et Maria vastab siiski.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 14, 2009 11:53:42 GMT 3
Helen kuulas oma lauanaabrit ning tema silmad läksid õige pisut imestusest suureks, kui ta kuulis, kui palju tüdruk rääkis. Seda aga hoolikalt varjates ja koheselt enda õige näoilme - naeratusega - tagasi saades, noogutas ta aeglaselt. "Jah, ma olen esimest aastat. Ja mul pole... õnne olnud oma toakaaslasi tundma õppida, sest hetkel olen ma üksinda toas. Vähemalt olin, kui ma sealt lahkusin.." sõnas ta, tundes ennast Aliciaga kuidagi kummaliselt vabalt. Ta sai alles suud kinni pannes aru, kui palju ta rääkinud oli, ning punastas kergelt, kuigi seda ei olnud pimeduses arvatavasti näha.
|
|
|
|
Post by Alicia Myers on Aug 14, 2009 12:05:53 GMT 3
Alicia noogutas ehk pisut liiga agaralt Heleni jutu peale kaasa, naeratus endiselt näol. "Ma ei ole sind oma tundides näinud ...," tõdes ta siis, "mis aineid sa õpid?" Ja taaskord vastas ta enne, kui Helen. "Minu eriala on klaver, ma olen seda üle kaheksa aasta õppinud. Ja ma lisaainena õpin laulmist, sellega ma olen lausa üksteist aastat tegelenud." Äkitselt jäi Alicia vait, sest talle tekkis tunne, nagu ta oleks uhkustanud, ja see ei olnud päris kindlasti midagi, mis tal plaanis oli.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 14, 2009 12:14:28 GMT 3
Helen pilgutas silmi ja sõnas seejärel aeglaselt: "Ma õpin hip-hop'i ja kunsti. Tantsimas olen ma käinud väiksest saati, sest mu vanemad arvasid, et see aitab mu tervisel püsida ning kunstiga hakkasin tegelema umbes seitsmeselt. Lisaks meeldib mulle tegeleda näitlemisega, mida ma olen harrastanud.. kuus aastat, ma arvan." Kiirelt naeratades heitis ta ühe pilgu laval soleeriale ning kujutas ette, kas seal võiks seista ka tema lauanaaber. Ohates pöördus ta taas Alicia poole ja naeratas kiirelt.
|
|
|
|
Post by Alicia Myers on Aug 14, 2009 14:36:35 GMT 3
Alicia kuulas Helenit tema kohta erakordselt vaikselt olles. Nagu selgus, olid Helenil täpselt vastupidised huvid Alicia omadega, nii et ei olnud üllatav, et Alicia polnud teda varem näinud. Nad kõndisid ju täiesti risti vastupidistes suundades. "Lahe," ütles ta lõpuks. "Ma oskan ka joonistada, aga ainult natuke. Peamiselt hariliku pliiatsiga selliseid sketðe. Aga ma ei ole sellega eriti tegelenud ega kuskil õppinud, nii et ma olen täitsa algaja. Ja näidelda ei oska ma üldse! Mitte, et mul lavahirm oleks, seda mitte, aga ma kuidagi lihtsalt ei oska oma tegelasest välja tulla. Mulle tundub kõik tobe, kui ma pean kedagi teist näitlema ja siis ma hakkan naerma ja noh ... põhimõtteliselt olen ma lootusetu näitlemises." Alicia naeratas.
|
|
|
|
Post by Valerie Dale on Aug 14, 2009 18:24:08 GMT 3
Valerie tõi ka endale uue joogi. Mahla siis. Ja küsis teistelt, Isabellalt ja Derramy'lt midagi. "Noh, teeme siis midagi ka?" küsis tüdruk ja jäi vastust ootama.
|
|
|
|
Post by Helen Maria Waterfall on Aug 14, 2009 18:55:18 GMT 3
Helen teadis juba niigi, et Alicia ei suudaks näidelda. Seda oli tüdruku jutustamisvajadusest ja pidevast naermisest aimata. Sellegipoolest noogutas tüdruk viisakalt. "Sa peaksid kunsti kindlasti arendama. See rahustab pingeid," sõnas ta naeratades. Muidugi neiu ise ei olnud mitte sellepäras joonistama hakanud, aga siiski - rahustamine oli maalimise üks pluss. Natuke aega vaikides vaatas Maria saalis ringi. "Kas sa esined täna ka?" küsis ta lõpuks, pöördudes taaskord uudishimulikult lauakaaslase poole.
|
|
|
|
Post by Isabella Dale on Aug 14, 2009 19:00:56 GMT 3
"Minugi poolest aga ma ei tea mida me võiks teha," lausus Bella mõtiskledes.
|
|
